Esimesed sõnad, mis mul Baba Vanga albumi „Identities Too Abstract” kuulamisel pähe tulid, olid „ärevus”, „õud” ja „vangistus”. Kaks avalugu on klaustrofoobilisemad kui ülejäänud, kuid kohati jätab plaat ruumi ka hingamiseks.

Kui alguses võib jääda mulje, et eesootav pala (näiteks nimilugu või „K-A-I”) on rahulik, avar ja atmosfääriline (ent düstoopiline), osutub see ekslikuks. Ka need aeglased ja rahulikud stseenid, mida album pakub, peidavad endas rahutust ja õõva; samas mitte nii palju, et nad pikemaks ajaks südamesse jääksid.

Benzokai Bandcampi leheküljel on lause, mis võtab minu arvates kokku plaadi läbiva idee: „Identity as a fluid interstate, forever becoming, never being.” Selle mõtte muusikaline tõlgendus oleks nagu garaaž, milles vedeleb igasugust mõttetut kola ja kus põlevad pirnid aeg-ajalt värelevad; luule, mida selle pildi juurde loetakse, aga pomin kellegi häirivalt tabamatust identiteedist.

Kirjutades seda arvustust jõudsin ma järeldusele, et „Identities Too Abstract” jättis mu külmaks. Raske on selle kohta ka midagi päriselt öelda (kuigi siin ma siiski püüan) – eriti kui juba puhtalt albumi idee poolest peaks muusik olema siin abstraktne ning raskesti identifitseeritav. Ma ei leia, et see kontseptsioon kuidagi halb või tühine oleks, pigem väidan, et seda saaks esitada palju meeldejäävamalt. Antud juhul aga meenutab plaat natuke mõnd ebamäärast kunstiinstallatsiooni, millele on luulet peale loetud ning mis hajub kiirelt unustusse.