The Soft Moon – Criminal (Sacred Bones Records, 2018)

Neljanda plaadini jõudnud The Soft Moon ehk Luis Vasquez jätkab enesepiitsutamist.

Neljanda plaadini jõudnud The Soft Moon ehk Luis Vasquez jätkab enesepiitsutamist.

Neile, kes on Luis Vasquezi tegemisi jälginud tema 2010. aasta debüütalbumi ilmumisest alates, ei paku „Criminal” tegelikult väga suuri üllatusi. Juba reegliks saanud mehaanilised trummirütmid, hüpnootiliselt undavad kitarrid ja ängist laetud vokaal on siin tuttavalt ootamas.

Sarnaselt eelmise täispikaga „Deeper” on Vasquez pannud ka käesoleval plaadil rohkem rõhku sõnadele ning The Soft Moonile omane sosistamine ja huilgamine on asendunud puhtakujulisema laulmisega. Nii ei oma vokaalid enam vaid instrumentaalset rolli, vaid annavad parema võimaluse Vasquezil enda sisemised deemonid kuulajani tuua – varasemalt puhtalt tunnetuslik melanhoolia tema loomingus on arenenud järk-järgult eksplitsiitseks, kohati isegi karjuvaks ängiks.

Selles mõttes on „Criminal” kindlasti ka seni kõige isiklikum teos ja see avaldub juba plaadikaanel. Abstraktse minimalismi asemel, mis käis justkui The Soft Mooni identiteedi juurde, vaatab meile vastu Luis Vasquez ise. Seetõttu mõjub „Criminal” ülestunnistusena. Plaadil heidabki ta valgusvihu oma tumedatesse hingesoppidesse, lahates oma narkosõltuvust („Choke”) ja patoloogilist süütunnet („Criminal”) ning siunates pere hüljanud isa („Like a Father”). Seda kõike saadab elektroonilise selgrooga post-punk, mille kõla on muutunud võrdeliselt plaadil käsitletavate teemadega intensiivsemaks ja agressiivsemaks. Tuleb vaid loota, et Vasquez end emotsionaalselt täiesti alasti pole kiskunud ja seda energiat ka järgmiste plaatide peale jagub.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Damien Dubrovnik – Great Many Arrows (Posh Isolation, 2017)

Damien Dubrovnik – Great Many Arrows (Posh Isolation, 2017)

„Arrows 1”, külm, naha alla voolav noise, kus Rahbek ekstaatiliselt sõnu pritsides müraga üheks tundub lahustuvat, on eepiline sissemarss. Tulevane klassika, mille eest lapsevanemad on poegi-tütreid praegu hoiatavad, kuid mille ettekanne 100 aasta pärast Estonia futukontserdisaalis välja müüakse.
Phase Fatale – Redeemer (Hospital Productions, 2017)

Phase Fatale – Redeemer (Hospital Productions, 2017)

Phase Fatale’i debüütalbum „Redeemer” maalib kuulajale pildi trööstitust postapokalüptilisest maailmast, kus vaimset ja füüsilist lunastust on võimeline pakkuma vaid välisilma salgav hedonism ja konstantne ekstaatiline seisund.
Wolfgang Tillmans – Heute Will Ich Frei Sein EP (Fragile, 2018)

Wolfgang Tillmans – Heute Will Ich Frei Sein EP (Fragile, 2018)

Informeeritud sootsiumile ei ole ilmselt uudis, et muidu fotograafina nime teinud Wolfgang Tillmans on viimastel aastatel ka muusika kallal nokitsenud. Kui niipidi vaadata, siis eks see kõik üks aparaatide värk ole, mis siin ikka üllatuda.
Müürileht