Aasta 1686, 26. aprill. Jaapanis Kyōtos toimub järjekordne vibumeeste võistlus, kus 24 tunni jooksul tuleb lasta märki nii palju nooli kui võimalik. Triumfeerib Wasa Daihachiro, kelle 13 053 lastud noolest (ca 544 tunnis) tabavad märki 8133, saades seeläbi rekordihoidjaks.

Selle ajaloolise sündmuse järgi on nime saanud ka Damien Dubrovniku ehk Loke Rahbeki ja Christian Stadsgaardi uus väljalase, mille loodki on kõik 1, 2, 3… üksteise järel viuh ja viuh sihtmärki lendavate noolte järgi ristitud. Kas nad kümnesse tabavad, sõltub kuulaja valulävest.

„Arrows 1”, külm, naha alla voolav noise, kus Rahbek ekstaatiliselt sõnu pritsides müraga üheks tundub lahustuvat, on eepiline sissemarss. Tulevane klassika, mille eest lapsevanemad on poegi-tütreid praegu hoiatavad, kuid mille ettekanne 100 aasta pärast Estonia futukontserdisaalis välja müüakse.

„Great Many Arrows” näib olevat ka Dubrovniku muusikaliselt kõige küpsem ja meloodilisem plaat. Nii on bänd oma teenistusse palgatud harmooniumi, keelpillid ja teised akustilised instrumendid skisofreeniliselt tööle pannud, kohati müra comedown’i leevendades, teisalt haavu lahti kraapides, vahepeal mõlemat korraga. „Arrow 4” jätab juba pikemalt ambient’setele maastikele unelema ja Rahbeki vokaalset viha taga igatsema, kuid noise’i-plahvatusi kohtab õnneks veel. Siinkirjutaja jaoks küll pisut väiksemal skaalal kui esimese raja puhul, pannes omakorda tõdema, et „Great Many Arrowsi” heli- ja ilumassiivid ei ole väikse ruumi muusika, vaid kuuluvad kuskile, kus neil täisvõimsusel põleda saab lasta.