Jätkame oma eelmises numbris alguse saanud melomaaniankeediga ning anname seekord sõna riigikogu esimehele, harrastus-DJle ning tulihingelisele Zappa fännile Eiki Nestorile.
Esimene plaat: The Mothers Of Inventioni LP „Weasels Ripped My Flesh” (1970) ehk siis Frank Zappa.
Muusikat hakkasin koguma…: Ma arvan, et aastal 1973, sest varem polnud mul plaadimängijat.
Muusikas oluline: Hea muusika paneb sind tardunult kuulama või keha hakkab ise kaasa liikuma.
Muusikas ebaoluline: Raha.
Mida ostan: Vinüüle. Eesti artiste ka CDl, kui vinüüli pole tehtud. Zappalt ostan kõike, mille iganes kätte saan – vinüülidest filmideni. Stiilidest on vast kõige sagedasem džäss. Ja kõik see, mis nooruspõlves kättesaamatuse tõttu ostmata jäi.
Kõige rariteetsem/veidram plaat: Nüüd saab ju oma plaadikogu internetis hinnata, et mis üks või teine asi turul maksab. Kui see on rariteetsus, siis on selleks Anthony „Rebop” Kwaku Baah’ 1971. aastal Rootsis välja antud LP. Stiiliks Aafrika juurtega fusion. Ghanast Rootsi pagenud trummar. Discogsis 37 omanikku ja 316 soovijat. Keegi müüb seda seal praegu ja soovib 2650 eurot. Nii palju ta vist küll ei saa.
Viis klassikut: Frank Zappa, Jimi Hendrix, Stanley Clarke, Cream, Led Zeppelin, The Rolling Stones, Weather Report, Prince, James Brown, Chick Corea. Vabandust, ei saanud vähemaga hakkama.
Viis hetkekummitajat: Zappa kummitab üle 50 aasta juba. Praegu veel Kamasi Washington, John Scofieldi viimane plaat, The Rolling Stonesi viimane bluusiplaat ja Cory Henry, kelle plaati mul küll pole, aga Anne Erm tõi nad Jazzkaarele.
Alt üles vaatan…: Kõigile muusikutele, kes teevad muusikat, mis neile endale meeldib. Näiteks Kadri Voorand või Jaan Pehk. Liiatigi saab neile ka siin kohapeal alt üles vaadata.
Guilty pleasure: Stiilidest on keeruline mulle meelt mööda olla popil ja kantril. Aga Bee Gees on äge. Boney M. näiteks mitte.
Minu signatuurlugu: Frank Zappa „Peaches En Regalia”. Selle loo algust ümisen ma iga päev kümme korda.
Lemmikplaadifirmad: On üks plaadifirma, kelle väljaantust on vast üle poole mul ostetud, ja see on muidugi Pudru Kuul. Ju see siis ongi lemmik.
Lõppsõna: Muusika on loomulik osa inimese elust. Ja põnev on avastada uusi artiste, nagu Stephen Bruner või R. L. Burnside. Ah et küsite, kes see Burnside on? Kes on näinud filmi „Holy Motors”, teab selles kohta, kus kirikus mängitakse akordionitel üht lugu. Selle autor ongi too Dallase jota ja bluusimees, kes sai kuulsaks alles aastaid pärast oma surma. Loo originaal on muuseas palju ägedam. Peace!
