Teadusavastuste ja veel kinnitamata hüpoteesidega on teadagi nagu heade kukeseenekohtadega – mitte keegi ei tule sulle neid kandikul ette tooma. Ole lahke ja mine otsi ise! See võib aga märkimisväärselt aega võtta. Tuleme seekord kooliaasta alguse puhul erandkorras appi, pakkudes paar väärt lõputöö pealkirja neile, kel endal veel ühtegi head mõtet ei ole.
Meteoroloogiliste prognooside ebausaldusväärsuse faktograafia ehk humanoidsete ilmingute esinemine tehisintellektil
Sisuliselt peaks selle töö eesmärgiks olema välja uurida: 1) miks ilmaennustus 21. sajandil, mil ilmaprognooside peamisteks sooritajateks on robotid, ikka veel alatasa valetab? ning sellega seoses järeldada ammendavalt, 2) kas ka robot on inimene?
Vastupanu ja leppimine: psühholoogilised staadiumid sõna „taristu” kasutuselevõtus eesti- ja muukeelse elanikkonna seas
2010. aasta detsembris tutvustati eestimaalastele esmakordselt Toomas Hendrik Ilvese kurikuulsa sõnause võitjat, sõna „taristu”, mis toona laialt levinud „infrastruktuuri” asemele pakuti. On raske alahinnata järsku, revolutsioonilist muutust, mis ühiskonda muudatuse tagajärjel raputas. Ehkki kaheksa aastaga on olukord kõvasti rahunenud ning sõna „infrastruktuur” kuuleme ja loeme üha harvemini, aitaks see teadustöö adresseerida ja seeläbi ehk ka lepitada eesti rahva sellekohaseid kannatusi, aga samas küllap ilmestada ka kohanemisvõimet võimatutes oludes. Kui paljud allusid „taristule” kohe, kui paljud sõdisid vastu ning kui väheks on kohanematuid vabadusvõitlejaid tänaseks alles jäänud – need on küsimused, millele nimetatud teadustöö vastust peaks otsima.
Tuubamängijate enesehinnangu kõikumised kontsertidevahelisel perioodil
Tegemist on teemaga, mis pealiskaudsel vaatlusel võib tunduda imelihtne ja juba intuitiivselt lahendatav. Ometi ei ole seda teaduslikult mitte kunagi uuritud. Teema teeb keeruliseks (ja ühtlasi huvitavaks) see, et arvesse tuleks võtta ka tuubamängurluse kui sotsiaalse konstruktsiooni hüpoteesi, millest ka erinevate tuubamängijate küsitlemisel tuleks lähtuda – kas tegemist on tuubamängijaga n-ö objektiivse mõõdupuu järgi (millest annab tunnistust nt tuubamängimisvõimekus ja -tahe) või pelgalt enese subjektiivse identifitseerimisega tuubamängijana.
Tõejärgse ajastu järgse ajastu potentsiaal tõe kui nähtuse (ja selle järgsuse) hindamisel ja ümberkujundamisel
Pealkiri, mis kõneleb tõenäoliselt enda eest ise.
Linnalindude gängimentaliteedist Keskturu ja Balti Jaama turu tuvide näitel
Vaadates Tuul Sepa tähelendu, on ilmselge, et linnalindude uurimine on neil päevil prestiižne ja jätkusuutlik. Juba on kogemuslikult tuvastatud Keskturu ja Balti Jaama turu tuvide käitumuslik erinevus gängimentaliteedi kujunemisel, (välispidisel) juurutamisel (hierarhias n-ö kõrgemate tuvide poolt) ja vastandamisel teis(t)ele gängi(de)le. Ometi tuleb asi ka teaduslikult ära vormistada. Teadusliku täpsuse huvides tuleks uuringusse ilmselt kaasata ka kontrollgrupp nimetatud piirkondade varblaste näol.
Keskealine valge heteromees kui uus Teine. 21. sajandi perspektiiv
Meetod iseenesest on äärmuslikult lihtne. Võta Simone de Beauvoir’i „Teine sugupool” ja asenda seal sõna „naine” sõnaga „mees” (ning vastupidi). Lisa provokatiivne sissejuhatus.
Pika mitmuse partitiivi kui implitsiitse imperatiivi pikaajalised sotsiaalsed tagajärjed. Psühholingvistiline käsitlus
Kas olete mõelnud sellele, miks me kasutame vormi emasid pro emi? Või komasid pro komi? Selle taga paistab olevat aastakümnete pikkune programmiline keeletsensuuri rakendamine. Olete aga mõelnud, mis võivad olla sellise imperatiivi laiemad sotsiaalsed tagajärjed? Kui palju aega me elus kulutame pikkade mitmuse partitiivi käändelõppude väljakirjutamisele, kui palju üleliigseid klahvivajutusi oleme sunnitud tegema? Kõige hullem paistab olevat asjaolu, et me olemegi keele niisuguse toimimise omaks võtnud ja normaliseerinud, peame seda kohati lausa normaalseks paratamatuks. Just sinu teadustöö võib olla esimene pääsuke mitmuse partitiivi lühivormi rehabiliteerimise teel.
Kasutegurita kirjandus teoorias ja praktikas
Selle teema all on imeline võimalus kirjutada lahti täiesti uus ja käsitlemata teooria, visandades esmakordselt kasutegurita ilukirjanduse tunnused ja tüpoloogia (võrreldes neid samas nn kasuteguriga ilukirjandusega), tuua näiteid nii eesti kui väliskirjandusest jne. Boonusena võib sisse tuua autori (tõenäolise) tahtluse kasutegurita kirjanduse loomisel: kas see on teadlik protsess või on autor lihtsalt n-ö käpard. Seejärel tasub visandada ilma igasuguse kasutegurita autorite võimalikult täielik loetelu.
Kas Eestil on vaja humanitaarteadlasi? Kvantitatiivne analüüs
Printsiip jällegi lihtne, aga kardetavasti pikaajaline ja eeldab võimalikult paljude humanitaarteadlaste jälgimist (nii lähedusest kui kaugusest) vähemalt 10 aasta jooksul. Et lõppeesmärk on tuvastada konkreetsete humanitaarteadlaste otstarbekus riigi silmis (mitte vaid nende endi kaemus ja hinnang ses küsimuses, mis teadupoolest on kallutatud), tuleks nimetatud küsimust esitada järjepidevalt ka riigile. Teadustöö praktiline tulem võiks olla ainult otstarbekate humanitaarteadlaste väljasõelumine nn sõkaldest, mis omakorda tähendaks Eestile suurt rahalist kokkuhoidu. Ei oleks kohatu küsida teadustööks rahastust Eesti riigilt.
