Väheneva rahvastikuga riigis on selge, et nii nagu kõigis muudes eluvaldkondades, tuleb ka kõrgharidussüsteemis uute oludega kohaneda.

Helen Tammemäe. Foto: Renee Altrov

Aga selleks on vaja visiooni, kuidas optimeerimise käigus kõrghariduse konkurentsivõimet ja kvaliteeti säilitada, unustamata, et just need on esmased väärtused kokkuhoiupoliitika väljatöötamisel. Mõtlematu kulude kärpimine ilma läbimõeldud ja kompleksse kõrgharidussüsteemi ümberkorralduseta päädib paratamatult hariduse väärtuse devalveerumisega, mis juba kohati ongi juhtunud.

„Tudengi töö on õppimine!”, kuulutati 2013. aastal, kui Jaak Aaviksoo asus „tasuta kõrghariduse” egiidi all reformi läbi viima. Ühtede sõnul oli reform möödapääsmatu, teised ei anna tollasele haridusministrile vist eales andeks nn teerullipoliitikat, mida ta koalitsioonileppe elluviimiseks rakendas. Olgu mis oli, aga Poliitikauuringute Keskuse Praxis läbi viidud EUROSTUDENT uuringu tulemused näitavad, et 2016. kevade seisuga töötas tervelt 66% Eesti üliõpilastest. See number ei lähe kuidagi kokku nimetatud loosungiga, mis lubas õppuritel edaspidi sajaprotsendiliselt oma õpingutele keskenduda. Kui kõrvale jätta täiskasvanud – enamasti magistri- või doktorikraadi omandavad – üliõpilased, kelle jaoks on töö, pere ja õpingute vahel žongleerimine mõneti paratamatu (ja elukestvat õpet silmas pidades isegi tervitatav), siis otse keskkoolist ülikooli astunute esimeseks prioriteediks võiks ju tõepoolest olla hariduse omandamine.

Levinud põhjus, miks üliõpilased ei saa täielikult õpingutele keskenduda, on elamisraha nappus. Vajaduspõhised toetused on naeruväärsed (st nendest ei ole võimalik mitte mingil moel ära elada) ning eriti keeruline on olukord kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga õppurite jaoks, kellel tuleb endale võõrasse linna elamine üürida. Õpingute ajal on küll võimalik õppelaenu taotleda, ent selle summa on väike, protsent kõrge ja tagasimakse periood lühike ning laenu saamiseks on vaja käendajaid või hüpoteeki. TTÜ IT teaduskonna dekaani Gert Jervani sõnul on praegune õppelaenude süsteem ajale jalgu jäänud ja tudengid ei käsitle seda reaalse alternatiivina oma õpingute rahastamiseks. Nii et kui üliõpilase vanematel ei ole võimalik oma last piisavalt toetada, ongi sellistel noortel hetkel sisuliselt ainus variant kõrghariduse omandamise kõrvalt tööl käia. Selle probleemi võiks lahendada riikliku õppelaenusüsteemi ümberkorraldamisega, et tudengeil, kes seda muidu sooviksid, ei jääks bakalaureusetasemel täielikult haridusele keskendumine materiaalsete võimaluste taha.

Samal ajal leidub üsna palju ka selliseid üliõpilasi, kes töötavad ennekõike kogemuse saamise nimel ning kellel otsest majanduslikku põhjust täiskohaga töötamiseks ei pruugigi olla. Tuleb tõdeda, et õppekavad ei olegi pahatihti tööellu astumiseks piisavalt nõudlikud ja tänapäeval on nii mõnelgi erialal võimalik diplom kätte saada ka üsna kerge vaevaga. Kõrghariduse akadeemilise taseme languse taga on lektorite lubamatult madalad palgad ning raskete ainete, kohustusliku kirjanduse ja kodutööde vähendamine bakalaureuseastme õppekavades. Esimese probleemi lahendamiseks on vaja kõrgharidussektorisse palgaraha juurde tuua – see on miski, millest ei saa paraku üle ega ümber –, aga üliõpilaste iseseisva töö osakaalu suurendamine ja õppetöös arvestamine on põhimõtteline küsimus sellest, kas kõik ülikooli sisseastunud ikka tuleb ilmtingimata üle finišijoone lohistada.

Kui ülikool ning õppejõud ei suuda juba ülikoolides kõrgeid standardeid kehtestada, suunavad nad tööturule küll diplomeeritud, aga kesiste teadmiste ja oskustega inimesi, keda tööandjatel tuleb hakata sisuliselt algusest peale välja koolitama. Julgen arvata, et kõrghariduse madal kvaliteet paljudel erialadel on ka peamine põhjus, miks üliõpilased peavad töötamist õppimisest olulisemaks. Ei ole ilmselt vaja rõhutada, et selline ebaefektiivne kõrgharidus ei teeni pikemas perspektiivis riigi huve. Piltlikult öeldes saavad tõejärgsuse ja esoteerika vohamise ajastu väljakutsed olema seda suuremad, mida madalam on üleüldine akadeemilise mõtlemisvõime tase ühiskonnas.

Helen Tammemäe, peatoimetaja