Teadupoolest loevad moodsad inimesed järjest vähem raamatuid. Mõistagi seetõttu, et me ei ole enam piisavalt esoteerilised ega tea, missuguseid teoseid just meie tähemärk kogu sellest trükisõna virvarrist lugema peaks. Aga nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi Müürilehest.

Selleks et rehabiliteerida veidigi tähetarkade praegust niruvõitu mainet, on Müürilehe erakorraline esoteerikatoimetus taas kokku tulnud, esoteerilise atribuutika laiali laotanud ja valmis lugejale väärilist suvelugemist ennustama. Kuna inimkond jaguneb kaheldamatult kaheteistkümneks, jaotub kaheteistkümne vahel ka õige ja asjakohane lektüür.

Milliseid kirjatähti soovitavad lähemalt vaadelda taevatähed just sinu kordumatule isikule? Mis teostest tasub kindlasti hoiduda sinu päikesemärgil? Missuguseid raamatuid aga suvel kallimale ja lastele nutitelefonide ning iPadide asemel märkamatult kätte sokutada? Neile, kes juhtnööridest võimalikult täpselt kinni peavad, on universumil varuks veel palju häid raamatuid!

Illustratsioonid: Kiyoshi Stelzner

JÄÄR (21. märts – 20. aprill)

Paistab, et meie sodiaagisüsteemi ehk kõige enesekindlamale ja ülbemale tähemärgile näevad planeedid, tarokaardid ja kristallkuulid sel suvel ette raamatut, mille kohta Jüri Lipping on öelnud, et see „mõjub […] väikekodanliku maailma aknasse heidetud telliskivina. Või kohtusaali eeskotta sokutatud haisva tossupommina. Või ülikoolihoone fassaadile kritseldatud ropu grafitina”. See Jäärale nõnda tähtedesse kirjutatud teos on muidugi Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari „Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017, tlk Mart Kangur).

Suviseks boonuseks soovitavad Müürilehe tähetargad aga ka suurejoonelist ja õigusega kõrgelt hinnatud Vahur Afanasjevi romaani „Serafima ja Bogdani” (Vemsa, 2017). Suurteos näitab meile Peipsi-poolseid teemasid, mis muidu me kirjandusse naljalt ei jõua, aga küllap ka seda, et seesama Peipsi-poolne on tegelikult üldinimlik. Seda raamatut lugedes liigub aeg kiiresti nagu ka teose tegevustikus.

Tuntud Jäärasid: Contra, Aare Pilv, Marie Under, Henry James, Tennessee Williams, aga ka Nikita Hruštšov

SÕNN (21. aprill – 21. mai)

Kannatlikkuse, jonnakuse ja kangekaelsuse kehastusele Sõnnile ei ole universumi kaardipakil seekord häid uudiseid (siin: pikki keerulisi tekste) ette näha. Balzac ja Tammsaare on läbi töötatud, Shakespeare’i kogutud teosed, „Ilias” ja „Kalevipoeg” raudse järjekindlusega seljataha jäetud, nüüd on aeg väikevormideks! Kõigepealt Loomingu Raamatukogu „meestekogu” ehk „Kuusteist Eesti kirja” (Perioodika, 2018), sealt siis jutt või paar. Erinevate autorite vaheldumine ajab seejuures Sõnni tõenäoliselt täiesti segadusse. Rein Veidemanni „akadeemiline pöördumine” Eestile, siis Paavo Matsini oodatavalt vigurdav-mängulustlik „Ülemaailmsele Kohvikunagide Arbitraaž-Kohtule” jne. Seejärel, ehk nii juuli alguses, on Sõnnile ette nähtud paar poeetilist loodusesseekest Kathleen Jamie raamatust „Leiud” (Varrak, 2018, tlk Maarja Pärtna), paralleelselt paar teksti Villem Valme hämaraegsest luulekogust Öömüük aknast (Kirimiri, 2018), siis jälle keegi 16 eesti mehest, miks mitte Peeter Sauter kirjutamas erinevatele daamidele jne.

Ideaalne oleks muidugi see, kui meie tubli Sõnn ühtegi neist raamatutest lõpuni ei loeks, vaid võtakski jaokaupa ja heidaks poolikud teosed muretult kõrvale – sellistele vapratele ja meelekindlatele isenditele on ette näha suurt tulevikku. Kuna Sõnn sellega aga kõige tõenäolisemalt hakkama ei saa, piisab ka lihtsalt programmilisest ebajärjepidevusest.

Tuntud Sõnne: Honoré de Balzac, Thomas Pynchon, Orson Welles, aga ka Vladimir Iljitš Lenin, Adolf Hitler ja Peeter Espak

KAKSIKUD (22. mai – 21. juuni)

Meie sodiaagi kõige ebastabiilsema ja pidetuma tüübi Kaksiku jaoks on erinevalt Sõnnist ühe terve raamatu otsast lõpuni läbilugemine äärmiselt keeruline ülesanne, ikka sirvivad nad siit ja sealt, aga on samal ajal toimuvaga üllatavalt hästi kursis. Üks võimalus Kaksikute tähelepanu siiski kirjatähtede külge köita on vana hea põneva ja eksootilise kombinatsioon, kusjuures kahjuks ei tule siinkohal ka pakutava eklektilisus ehk erinevate huvitavate lugude sisaldus. Nii soovitame Kaksikutele sel suvel Ivo Juurvee koostatud raamatut „100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis” (Post Factum, 2018). Ainult sellest neile mõistagi ei piisa, vaja on vähemalt kaht (tavaliselt muidugi rohkem) teost korraga – mida erinevamat, seda parem.

Nii näitab planeetide seis neile „merkuurlastele” õnneks veelgi kergemat teost, Madis Otsa eestisaja-pidulikku koomiksiraamatut „Pesakond. Sajaga.” (Tänapäev, 2018), mille tegelaste jänese, siili, karu ja teistega küllap juba varasemast kursis oleme. Hoopis teist masti tüübid Rebane ja Kukk (aga ka näiteks Punamütsike, Saatan jt) ilmutavad end Kaksikutele (ja loodetavasti kõigile teistelegi) Sławomir Mrożeki pööraselt naljakas ja ootamatus raamatus „Valitud teosed IV. Proosa 1975–1993” (Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2018, tlk Hendrik Lindepuu).

Tuntud Kaksikuid: Kaur Kender, Jaan Pehk, Juhan Viiding, Arthur Conan Doyle, aga muidugi ka Igor Mang ja Jordan B. Peterson

VÄHK (22. juuni – 23. juuli)

Hellahingelisele ja haprale Vähile ennustasid tarokaardid seegi kord sobilikku poeetilist lektüüri. Esiteks muidugi Andra Teede armastusluulekogu „Pikad mehed, pikad elud” (Jumalikud Ilmutused, 2018). Muinasjutud Vähile ju meeldivad. Ja teiste juttude vahel on siin igatahes muinasjutte, luuletusi kodu mängimisest ja kodu leidmisest – see kõik peaks paiksele ja vaiksele Vähile igal juhul meeltmööda olema. Niisamuti kui seegi, et peaaegu iga luuletuse lõpus algab siin kevad.

Et aga asi liiga ühekülgselt muinasjutuliseks ei kisuks, tasakaalustab universum Vähi selle suve kohustusliku kirjanduse nimekirja Brigitta Davidjantsi „(Mitte just) armastuslooga” (Varrak, 2017). Tegemist on (mitte just?) noortekaga, mis viib meid aga (tagasi?) lapsepõlve-Tallinnatesse nagu ka lapsepõlvearmastustesse, puberteediea piinadesse, segadusse ja pöörasusse. Ja võib-olla tuletab üle pika aja meelde, kui meeldiv on õigupoolest olla täiskasvanu!

Tuntud Vähke: Kristiina Ehin, Leelo Tungal, Armin Kõomägi, Jüri Kolk, Ernest Hemingway, Marcel Proust, aga ka Barbara Cartland

LÕVI (24. juuli – 23. august)

Kuninglikule Lõvile on universumi muude suurepäraste kingituste kõrval teadagi omane see, et ta ei salli igavust (erinevalt muidugi kõigist teistest, kes sallivad), lausa selle määrani, et ta nõustub iseenesestmõistetavalt eksperimentaalpsühholoogi ja akadeemiku Jüri Alliku raamatu „Väldi igavaid inimesi ja olukordi” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017) pealkirjaga. Aga mitte muidugi ainult pealkirjaga, sest Allik on terava ja humoorika sulega (mitte vaid akadeemiku kohta, vaid ongi päriselt) ning raamat pole ainult suuniste kogum, vaid moodustab ühtlasi ka (mitte)memuaarid, joonistab toredaid portreid ning kõige muu kõrval teeb kauni ja väärika kummarduse üleüldse haridusele ja teadusele.

Kui akadeemiline maailm oma valguses ja varjus on selgeks tehtud, pöördub Lõvi norra kirjaniku Karl Ove Knausgårdi „Minu võitluse” 3. osa „Poisipõlvesaar” (Varrak, 2018, tlk Sigrid Tooming) poole, mille eelmised osad on ta muidugi juba õhinal läbi töötanud (või kui veel mitte, ongi tal nüüd selleks suurepärane võimalus!) ja mille järgmiste köidete (mida on kokku tervelt kuus) tõlkeid eesti keelde ta juba pikisilmi ootab. Seda eelkõige seetõttu, et kui üldse keegi oskab mittemillegi või väga vähese kirjutada millekski, on see „norra Proust” Knausgård, ja seda veel nõnda, et see mittemiski või väga vähene osutub lõpuks eluliselt tähtsaks.

Tuntud Lõvisid: Mehis Heinsaar, Andrus Kivirähk, Jelena Skulskaja, J. K. Rowling, Aldous Huxley, aga ka Benito Mussolini ja Fidel Castro

NEITSI (24. august – 23. september)

Neitsite äärmuslik mõistuslikkus, korrapäraarmastus ja analüütilisus ei ole teadagi alati tingimata hea. Vastupidi, see võib neile enestelegi, rääkimata teistest, paiguti tüütuks muutuda. Miks kõik peab olema nii mõõdetud ja lihvitud, miks peab nii vähe ruumi jääma lapselikule fantaasiale ja minnalaskmisele? Just seda ongi universumi energiad seekord Neitsile kui kahe jalaga maa külge aheldatud märgile meenutama tulnud!

Tähtedesse on suvelektüüriks kirjutatud Leelo Tungla „Seltsimees lapse” triloogia, mis on nüüd – pärast samanimelise filmi valmimist – ühiste kaante (Tänapäev, 2018) vahel välja antud. Lugu on õigupoolest muidugi kurb, väikese peategelase Leelo ema viiakse Siberisse ja kõik see ongi tegelikult ootusest ja süüst ja murest. Aga autor on osanud lapse vaatepunkti ja süütust, uudishimu, hirme ja seiklusi nõnda kaunilt ning usutavalt edasi anda (või meenutada), et siin ongi kaks paralleelset ja seejuures sama tugevat ja väärtuslikku lugu: kurb ja helge; kasvamisest ja muretsemisest; lootusest ja hirmust; edasi- ja tagasitahtmisest jne. Just sellega (ja võimalike heldimus- või kurvastuspisaratega) peabki sel suvel silmitsi seisma meie tubli Neitsi!

Tuntud Neitseid: Kätlin Kaldmaa, Kadri Kõusaar, Vahur Afanasjev, Kiwa, Tõnu Õnnepalu, Lev Tolstoi, Stephen King, aga ka Mikk Pärnits

KAALUD (24. september – 23. oktoober)

Ehkki on väga raske leida Kaalusid, kes oma otsustusvõimetust tunnistaksid, on see teadupoolest fakt – nad on otsustusvõimetud. Seetõttu võiks ehk mõni Kaalude pidevate targutuste-tasakaalusööstude pahur ohver otsustada, et on aeg mängida neile n-ö vingerpuss. Olgu öeldud, et see on äärmiselt lihtne ja seisneb ainult neile valiku andmises. Sest kui on miski, millega Kaalud hakkama ei saa, on see millegi äraotsustamine. Skaala võiks olla võimalikult lai, aga kvaliteedis ei tasu teha mööndusi, sest nõnda oleks isegi Kaaludel liiga lihtne välistamismeetodit rakendada.

Pakume kõrgematele jõududele toetudes järgmist valimit: Jan Kausi jutukogu „Enne kui unisusest saab reegel” (Post Factum, 2018), Talvike Mändla debüütluulekogu „Kosmonaut” (Värske Raamat, 2017), Thomas Pynchoni monumentaalne romaan „Raskusjõu vikerkaar” (Koolibri, 2017, tlk Olavi Teppan) ning Thomas Luckmanni ja Peter L. Bergeri teadmussotsioloogia teooria klassika esindaja „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus” (Ilmamaa, 2018, tlk Katre Pärn, Mirjam Parve, Ragne Schults). Neljast väärt teosest peaks mõneks ajaks piisama. Heal juhul lausa poole suveni, sest Kaaludel on mõistagi ka komme pidevalt ümber mõelda, poole „Kosmonaudi” pealt ikkagi Pynchoni kasuks otsustada, siis jälle vastupidi jne. Sest silmapiiri taga kummitab neid alati FoMO.

Tuntud Kaalusid: Kai Aareleid, fs (Indrek Mesikepp), Janar Ala, Rein Veidemann, aga ka Vladimir Putin

SKORPION (24. oktoober – 22. november)

Skorpionile, kelle esindajad on teadupoolest raudkindlalt alati isekad, paranoilised, kättemaksuhimulised ja salvavad, on universum otsustanud jällegi selleks suveks väikese vimka mängida. Nimelt tuleb Skorpionil läbi töötada midagi väga kogukondlikku (ehk mõneti a priori isetut) ja samas nunnut. Selleks on Bianka Soe koostatud kogumik „Õhus on Kalamaja” (Õhk, 2018), kus asumi erinevad elanikud oma vaatepunktist ja erialast või muidu meeleseisundist lähtuvalt kodukoha jutuks võtavad.

Aga ka huvi elu ja surma küsimuste, religioonide ja esoteerika vastu on ustavale ja kindlameelsele Skorpionile omane, nii on tarokaardid talle veidi halastanud ja midagi kohasematki soovitanud. Ette tasub võtta Pille Õnnepalu päevikromaan „rääkimine vaikimine nutmine: vabaduse seletamatu ilu” (Henrik, 2017) ning mõelda päriselu ja väljamõeldise, olemise ja mitteolemise peale ning selle üle, mida elamine endast õigupoolest kujutab või võiks kujutada. Sarnastest teemadest, aga veidike teisel moel räägib ka Katrin Väli luulekogu „Sugulane” (Eesti Keele Sihtasutus, 2018), mida samuti Skorpionile järelemõtlemiseks soovitame.

Tuntud Skorpione: Viivi Luik, Olev Remsu, Kazuo Ishiguro, George Eliot, Voltaire, aga muidugi ka Jüri Mõis

AMBUR (23. november – 21. detsember)

Seiklushimulisele Amburile on sel suvel kohaseks lektüüriks just reisikirjandus, nimelt aasta reisiraamatuteks 2017 pärjatud Hendrik Relve „Kiviaja puudutus” (Varrak, 2017) ja Berit Renseri „Minu Indoneesia” (Petrone Print, 2017). Indoneesiast räägivad nad ju õigupoolest mõlemad, aga seda väga erineval moel, nõnda õnnestub Amburil oma kurikuulsat teravat mõistust rakendada, erinevate kirjelduste ja hoiakute rägastikust kõige õigem ja autentsem tõde välja joonistada ning seda siis ka teistele põhjalike vaidluste käigus kuulutada!

Mõtlikumat-rahulikumat vaadet lapsepõlve-, olme- ja filosoofilisematele radadele pakub Amburile aga Aare Pilve samuti (ja lausa mitmekordselt) auhinnatud luule- ja lühiproosakogu „Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007–2015)” (Tuum, 2017), kust saab lugeda muu hulgas selle kohta, mis on „suusoojaks öeldud usutunnistus”, ja see on igatahes väga valgustav-tuttav.

Tuntud Ambureid: Maarja Kangro, Doris Kareva, Rein Raud, Mark Twain, John Milton, Gustav Suits, aga ka näiteks Jossif Stalin

KALJUKITS (22. detsember – 20. jaanuar)

Eesmärgipärasele, tasakaalukale ja ambitsioonikale Kaljukitsele soovitame ühe teise Kaljukitse, norra ränduri ja maadeavastaja Erling Kagge raamatut „Vaikus müraajastul” (Post Factum, 2018, tlk Sigrid Tooming), mida žanriliselt väga lihtne määratleda ei olegi. Ühelt poolt justkui eneseabiraamat (aga mitte kuigi esoteeriline) neile, kes liiga tormakad ja lärmakad – või neile, kes elavad säärases kiires maailmas –, teisalt nagu reisiraamat, aga mitte kohalejõudmisest, vaid teelolemisest. Üks teine maailmarändur Tiit Pruuli on selle kohta öelnud, et see on „raamat ränduri psühholoogiast”. Aga eesmärk on selge ja kindel: vaikus. Ja kui niisugused eesmärgid üldse on kellegi jaoks saavutatavad, siis Kaljukitsele, kelle loomuses on järjepidevalt, tasa ja targu oma sihi poole rühkida.

Ruumis ja ränduri psühholoogias liikumisele lisaks võiks muidu kindel maamärk Kaljukits aga võtta ette ka retke ajas. Seejuures maise ja raske, seega antud tähemärgile igati sobiva, võttes kätte läti kirjaniku Nora Ikstena äsja eesti keelde tõlgitud romaani „Emapiim” (Hunt, 2018, tlk Ilze Talberga ja Contra).

Tuntud Kaljukitsi: Kivisildnik, Andrei Ivanov, Kajar Pruul, Sofi Oksanen, August Kitzberg, Edgar Allan Poe, aga ka Kim Jong-un (võib-olla)

VEEVALAJA (21. jaanuar – 19. veebruar)

Vabadust hindavale unistajale, sodiaagi kuulsale nonkonformistile ja üllatajale on õigupoolest raske midagi soovitada. Üks on muidugi kindel, nimelt see, et Veevalajat huvitavad ja köidavad alati inimesed. Neid võime me kohata uudiskirjandusest näiteks fs-i luulekogus Tätoveerimata inimene (Eesti Keele Sihtasutus, 2018), seejuures pole tolerantseimale tähemärgile üldse tähtis, kas ta vastas olev isik juhtub olema tätoveeritud või tätoveerimata. Sellest nimetatud raamat mõneti ehk ongi.

Teistmoodi inimesed (ja loomad) ning olukorrad ilmnevad Janar Ala raamatus Oma rahva lood (J. Ala, 2018), mis samuti sel suvel oma koha iga Veevalaja lugemislaual peaks leidma, sest portreedest (ja dialoogidest), kas siis tegelikest või väljamõelduist, teos ju koosnebki, aga Alale omaselt veidra kiiksuga huumoriga, mängides puändi ja selle puudumise konventsioonidega. Igaühele see raamat tõenäoliselt ei meeldi, Veevalajale aga usutavasti küll!

Tuntud Veevalajaid: Eda Ahi, Keiti Vilms, Hasso Krull, Jan Kaus, A. H. Tammsaare, Lilli Promet, Lewis Carroll, aga ka Boriss Jeltsin

KALAD (20. veebruar – 20. märts)

Kõige tundlikuma natuuriga on meie päikesemärkidest teadagi Kalad. Alailma on neil n-ö silmad peos – kui nad just parajasti (mõistagi pisarate peitmiseks) ei naera, saadab vesistamine ja tönnimine neid igal sammul. Ei ole erandiks seegi suvi, sedakorda on neil aga võimalus ka plaaniliseks itkemiseks, legitimeeritud pillimiseks, sest ilmunud on just õige teos, millega ühes taktis ulguda. Nimelt on Peeter Volkonski võtnud vanaarmeenia keelest tõlkida Nareki Grigori „Nutulaulude raamatu” (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017). Sest „nii selgesti, kui kärp on kärp”, võib öelda, et kui üldse keegi peale Kalade siin maailmas nutta mõistab, on need armeenlased.

Kui nutud nutetud, võib aga rahuliku meelega edasi liikuda, eeldatavasti juhtub see kas juuli lõpus või augusti esimestel päevadel, kui Kalad pühivad pisarad ja võtavad riiulist Urmo Jaanimäe lühiproosakogu „Televisiooni mõju” (Jumalikud Ilmutused, 2017). Ja hing üha laulab.

Tuntud Kalu: Elo Viiding, P.I. Filimonov, Jüri Ehlvest, Andres Ehin, Victor Hugo, aga mõistagi ka Mihkel Kunnus

Kiyoshi Stelzner on Saksamaal sündinud, kuid Tallinnas resideeriv illustraator, kes õpib praegu EKAs graafikat. Töötab eri meediumidega, saanud laialt mõjutusi Saksa ja Jaapani 60ndatest ning teinud muuhulgas kaastöid väljaannetele Slanted Magazine, Die Zeit ja King Kong Magazine.