Popmuusikale iseloomulike omaduste – steriilsus, materialism, staarikultuur – dekonstrueerimisest on kasvamas omaette liikumine.
Ühel poolel seisavad sellised kollektiivid nagu PC Music, kes muundavad mainitud stereotüüpe plastiks. Teisel pool mõttelist piiri tegutsevad aga artistid nagu Regret.
Regreti neljalooline „Gentlemen Only” ründab korraga kõiki viite meelt. Maruline „Agent From An Agency (Yeah Right)” tõmbab esimesest momendist vaiba jalge alt: tööstuslikud trummid, vokaali saatvad karjed ja pidevate pauside tõttu hoomamatuks muutuv struktuur tipnevad näiliselt eikusagilt lisanduva kitarririfiga loo viimastel sekunditel. „Spit In My Mouth” mõjub kui Bizarro Worldi versioon Katy Perry „I Kissed a Girlist”, mängides kelmikalt alandlikkuse motiivide ja eripäraste keelekujudega. „Bad Publicity” laseb hetkeks hinge tõmmata, kuid illustreerib Regreti muusika aegajalist sihitust: minimalistlik produktsioon ja vokaal täiustavad üksteist, kuid ilma meeleolu lisava muusikavideota jääb lugu liialt õõnsaks. EBMist inspireeritud „Flipper” lõpetab EP agressiivsel toonil, tuues välja plaadi potentsiaali ka tantsupõrandal tööd teha.
Eeldatavasti ei jäta EP kompromissitu kõlapilt kuulajaid külmaks. Siin leidub hulganisti eksperimentaalseid ideid ja transgressiivset eneseväljendust, kuid ometigi jääb lugude katkendlikkuse ja lõdva struktuuri tõttu mulje, et kodus kuulates ei ole võimalik manada ette terviklikku pilti Regretist kui artistist. „Gentlemen Only’” töötab kõige efektiivsemalt kui prelüüd või reklaamplakat, potentsiaalne huvitekitaja, mis kuulaja loodetavasti Regreti laivile uhub.
