Nädalavahetusel, 8.–9. septembril toimus Riia kunstikeskuses kim? etenduskunstide öö „Hydrogen Night 2018”, mille raames saadeti endisesse Riia kesklinna tehasehoonesse ka Eesti oma uuema põlvkonna kunstiekipaaž.

Netti Nüganeni esinemine. Foto: Andrejs Strokins

Kunsti- ja kultuurifestivali Baltas Nakts 2018 programmi kuuluv „Hydrogen Night” oli 7 tunnine etenduskunstide maraton, kus esinesid Laima Jaunzema, Maria Metsalu koostöös Merike Estnaga, Netti Nüganen, Natasha Papadopoulou, Anni Puolakka koos Marta Trekterega ja Regret. Sündmust kureeris KKEK juhataja Maria Arusoo.

Performance’i ööl jooksul küsisid kunstnikud eneseirooniliste ja harjumatute võtete abil, milline võiks olla kehast, seksuaalsusest ja intiimsusest rääkimise keel, mis ei taastoodaks patriarhaalseid mustreid. Etendused jutustasid lugusid mitmekesisusest, ebatäiuslikkusest, haavatavusest, ebaõnnestumistest, osalemistest ja eneseotsingutest. Kehateemad leidsid väljundi kehakultuuri, kehakaalu, kehakeelte ja kehavedelike kaudu.

Netti Nüganeni „BB” oli hübriid raskejõustikust, matemaatikast ja tantsust. Maraton-performance põrkas külma tõstekangi ja tahvlile joonistatud diagrammide-võrrandite vahel, kogu üliinimlikule esinemisele hoogu dikteerimas digitaalne kell, millega intensiivsete kardiotrennide fanaatikud kindlasti tuttavad on. Alles eelmine nädal nimetas Valdo Randpere tennisist Serena Williamsit loomaks, viidates tema justkui ebanaiselikule jõule, sarnast ebamugavust tekitavad tugevad naised väga paljudes meestes. Naine peaks olema sihvakas küünal ja mees selle sirge taht, mis oma tahte järgi küünla sulatab.

Kreeka kunstniku Natasha Papadopulou „Social Medea” töö seisnes individuaalsetes lühivestlustes inimestega, kasutades teadvuse vaba voolu meetodit, kus absurd kohtub keeleväänamise ja informatsiooni üleküllusega. Püüdes tekitada vestluse käigus paradokse ja vasturääkivusi ajas see inimesi enamasti naerma, sest nali ju võrsub ootamatustest, kuid leidus ka ärritujaid, kes pahaselt käega rehmasid.

Anni Puolakka „Suckling Animal Sibling” (koos Marta Trekterega) valis võitlusväljaks imetamise, kui poliitilise, seksuaalse ja kannibaalse tegevuse. Imetamine kui vampiirse ja loomaliku ilmumine, piim kui puhas valge elueliksiir. Anni kõneles imetamise tungist, piimaga tervendamisest, kuid see jutt tuli läbi tumeda filtri.

Performance’i öö füüsilisuse peaidee võimenduse eest kandsid hoolt ka Maria Metsalu ja Regret. Esimene oma spaghetti monster show’ga „Maria and The Angry Pasta”, mille jooksul publik sai tunda, mida tähendab külm makaronivalang Riia öös, kui närvivapustuse äärel kunstnik 150-kilose külmikuga nende poole tormab. Teiseks, Tallinna alternatiivmuusika tõusev nimi Regret, kes ei pelga kopsud lavatossu täis asfaldile viskuda ja kelle karakteris esineb nii õrn teismeline kui heas mõttes arrogantne popmuusik. Uusi fänne leidsid endale juurde mõlemad.

Usun, et lätlastel on nüüd, mille üle järele mõelda.

Fotod: Andrejs Strokins