Jaanuaris esietendub Vabal Laval noortelavastus „Kuidas öelda jah?”. Seksuaalsuse ja keha suhtes positiivseid hoiakuid edasiandva lavastuse sünnilugu tutvustab lavastaja Tiina Sööt.
Mis ärgitas tegema teatriprojekti seksuaalsuse ja naudingu teemal?
Oleksin ise soovinud teismelisena nendest teemadest rohkem kuulda. Seksuaalsusega seotud teadmised, mille ma koolist sain, keskendusid turvalisele seksile, veidi mainiti seksuaalvägivalda ja seda, kuidas öelda ei. Sõpradelt ja ajakirjadest kuulsin „seksinippe”, mis osutusid tihti täielikuks jamaks. Mida seks emotsionaalselt tähendab; mida ma üldse soovin; mida mu partner soovib; kuidas leida see, mis mulle isiklikult naudingut pakub – need on keerulised küsimused, mille üle mõtisklemine kestab terve elu.
Lavastus põhineb dokumentaalsel materjalil ning üles astuvad noored hobinäitlejad. Milline sünergia algteksti ja näitlejate vahel lavastusprotsessi käigus tekkis?
Näitlejate – Susan Kolde, Vivian Melder, Kristjan Tenso – vahel tekkis hea grupidünaamika, mis mõjutas kindlasti lõplikku lavastust. Neilt tuli palju häid ideid, keelekasutust, nalju. Mõne stseeni kohta ütles trupp, et need räägivad justkui nende endi eludest. Mõne teise puhul esines aga, vastupidi, üllatust, et kas keegi on tõesti niimoodi mõelnud. Võtsime koos dramaturgi Aet Kuusikuga näitlejate kõhklusi ja kriitikat arvesse ning lihvisime teksti konarlikke kohti, et näitlejad saaksid nendega samastuda.
Kas oskad selle lavastuse põhjal kirjeldada, kuidas Eesti noored praegusel ajal seksuaalsust mõtestavad? Mis on kõige positiivsem teadmine, mida koostööst noortega antud teemal kaasa võtta?
Noored ja nende arvamused on väga erinevad, kogemused on erinevad. Mõni alustab mitmendat kooselu, teine näiteks avastab flirtimist. Seksist räägitakse omavahel palju, aga pealiskaudselt. Kindlasti tekitab see ebakindlust ja teemale püütakse läheneda naljaga. Seda, mis noortele seksi puhul tegelikult korda läheb, lahatakse omavahel vähem. See on väga intiimne ja sellest ongi raske juttu teha, ka täiskasvanutel.
Positiivne on see, et noored on huvitatud seksuaalsuse sügavamatest kihtidest, nad soovivad sel teemal suhelda ja arutada. Noored on ka väga lootusrikkad tuleviku suhtes ja usuvad, et näiteks seksuaalhariduse, seksuaalse vabaduse, eelarvamuste kadumise ja seksuaalvähemuste õigustega seonduv liigub paremuse poole.
Teil on plaanis minna selle lavastusega kevadel ka koolidesse. Milline hariduslik mõju võiks sellel olla?
„Kuidas öelda jah?” ärgitab noori omavahel rääkima ja annab impulsi, et mõni lavastuses käsitletud teema hiljem sõpradega üles võtta, neid arutada ja uurida, nende üle mõelda ning küsimusi esitada.
Loodan, et lavastus aitab mõnel noorel leida tee oma naudingu juurde, mõnel teisel mõista ja kuulata „ei”-sõna või hoopis võtta kokku julgust ja rääkida partneriga oma soovidest. Nagu ütles üks intervjueeritavatest: „Seksi eesmärk on sind ikkagi õnnelikuks teha.” Meie siht on aidata liikuda meeldivate seksuaalsete kogemuste poole, olgu selleks siis seks või käest kinni hoidmine.
