Järk-järgult on tehnoloogia pakkumas paremat kasutajakogemust lähedusvajaduse ja seksuaalsuse rahuldamiseks kui oma soovide ning iseärasustega lihast ja luust partner. Milliseks kujunevad armastus, suhted ja seks tulevikus?

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Armastus on olnud minu jaoks alati halvasti defineeritud sõna. Mõned inimesed meeldivad rohkem ja teised vähem. Mõne sümpaatse isikuga on nii soov jagada füüsilisi naudinguid ja lähedust kui ka arutada tühiseid ning tähtsamaid sündmusi ühiskonnas ja poliitikas. Samas on armastuse tähendusväljas ka veresugulastega heade suhete hoidmine, armastus teadmiste vastu (filosoofia) ning ka „armastus isamaa vastu”. Praeguses kirjatöös keskendun põhiliselt kahe inimese vahelisele meeldivusele, millega kaasneb seksuaalne erutus ja mis hõlmab mõttelaadilt koos ja kokku kasvamist, mis võib, aga ei pruugi, päädida järglaste saamise soovi ja teoga. Paljugi, mis selle nähtuse ja protsessi alla mahub, on kas praktikas juba praegu või teoorias ebamäärases tulevikus tehnoloogiaga tehtav ehk tehnoloogia on võimeline rahuldama inimvajadusi. Samas võib minna ka vastupidi ja tehnoloogia abiga, n-ö biohäkkides, muudetakse inimest, et tal oleksid hoopis teised eesmärgid (kultuur väga muud ei teegi).

Armastus ja kooselu teise inimesega on tänapäeval väga nõudlik, kuna reklaami- ja meelelahutustööstus (seks müüb!) on loonud ebarealistlikud ootused, kuidas endale huvipakkuva isiku tähelepanu köita ning millised bioloogilised ja psühholoogilised mehhanismid seda huvi ülal hoiavad. Osalt seetõttu on tehnoloogia meie ühiskonnas ka armastuse vahendaja rollis ja selle kaudu suheldakse ja tutvutakse üha enam. Selle nähtuse kõige tuntum näide on tänapäeval tutvumisrakendus Tinder.

Tutvumine inimesega, kellega oleks nii seksuaalselt, intellektuaalselt kui ka maailmavaateliselt piisav ühisosa, ei ole lihtne ning pole seda kunagi olnudki, sest mida rohkem on valikuid, seda raskem on neid teha, ja nüüdisajal on olemas nii internet, sotsiaalmeedia kui ka just selle tarbeks loodud kohtingurakendused. Samas pole inimeste soovid sümmeetrilised ehk mehed ei taha naistelt täpselt sama, mida naised meestelt. Kõikides kultuurides on seksuaalselt kõige enam hinnatud varastes 20ndates liivakellafiguuriga naised ja kõrge staatusega mehed. Täiendavaid kitsendusi lisab soov olla intellektuaalselt ja maailmavaatelt samal pulgal. Ka Eestis on näha, et partneritena eelistatakse sarnase haridustasemega inimesi, kellega ka vaated elule klapivad. Maailmavaatelise ühisosa vajalikkus on aga uuem nähtus ja vaba ühiskonna tunnus, kus liberaalid, vasakpoolsed ja konservatiivid on üha polariseeruvas kolmnurgas ega salli üksteist silmaotsaski. Seega vaevalt nad ka omavahelise kohtinguprotsessi toiminguid naudiksid.

Koos ja kokku kasvamine on paari- (ja ka mitmik-) suhete puhul samal ajal üks kõige meeldivamaid ja potentsiaalselt ärritavamaid aspekte. Kogemused on samas need, mis liidavad, kuigi igati sobiva kaasränduri leidmine eluteel on enamasti väga keeruline. Miks siis mitte elukaaslane, kellel on samad huvid kui sul enesel ning kes on ka nutikas, vaimukas ja igas mõttes perfektselt just sinu jaoks õige. Kui füüsilise keha puudumine ei häiri, siis üllatavalt sümpaatselt on taolist asjade kulgu kujutatud filmides „Temake” („Her”, 2013) ja „Blade Runner 2049” (2017), milles isiklik assistent on samal ajal nii koduarvuti operatsioonisüsteem, murede ja rõõmude jagaja kui ka elamustele kaasaelaja. Samas ütleb see midagi meie ühiskonna kohta, et neis kahes teoses peegeldub endiselt mingi 50ndate ideaal, kus mees on kangelane, kes käib päeval tööl, ning naine on köögis arvutis ja hoolitseb kodu eest. Õnneks pole see püsiv asjade seis neis filmides ega ka päriselus.

Illustratsioon: Andrei Kedrin

Seks on intiimkommunikatsioon. Kommunikatsioonis on vead kerged tulema ja iga inimene on isiksus, kellega kaasnevad omad keerukused. Seega on fantaasiad seksist inimlaadse robotiga (mis on muutumas üha enam ka praktikaks) tingitud kohati vältimatust vastuolust kahe (või enama) inimese vahelisest soovist suhelda seksuaalselt isesuguselt ja olla erinevalt kõnetatud ning soovimatusest selles kompromissini jõuda. Samas lisab keerukust ja ebakõla erinevus libiidode suuruses ja vahel on probleemiks ka füsioloogiline sobimatus ehk kehaehitus ise. Eri andmetel on umbes kolmandikul või viiendikul naistest emakas teistpidi ehk selle ülemine ots on suunatud selgroo, mitte kõhu poole. Seksi puhul tähendab see, et koerapoosi võib välistada. Lisades siia asjaolu, et enamik naisi ei saa tavalise sugulise vahekorra käigus orgasmi, tundub seks kohati mitteoptimaalne viis enda seksuaalsuse nautimiseks. Lihtsad abivahendid on vastavad mänguasjad, kuid kogu keha ja meeli hõlmava kogemuse jaoks oleks hea ikkagi kogu inimkeha, mida on kujutatud ka mitmes linateoses. Filmis „Ex Machina” (2015) kasutab meespeategelane oma naisroboteid nii uurimisobjektidena kui ka eneserahulduseks. Samuti on düstoopiliste kalduvustega sarjas „Black Mirror” osa, kus naine leiab emotsionaalset ja füüsilist rahuldust androidist, mis ta surnud abikaasa moodi välja näeb, räägib ja piiratud moel ka käitub (ja ei väsi ära valel hetkel). Lisades siia veel moodsa maailma kiire elutempo, võib inimestevahelisel heal seksil olla mitmeid takistusi. Kui jätta aga kõrvale mehaanika, siis seksi puhul on vahest oluline ka lihtsalt lähedustunne ja võimalus ihaldada ja olla ihaldatud. Seega võib tulevikus olla vabalt palgalise ihaldaja amet.

Sigimine tähendab enamasti seksi eesmärgiga viia naise kehas omavahel kokku loote arenguks vajalik vanemate pärilikkusaine. Esimene tehislikult naise suguteedesse viidud spermast rasestumine toimus väidetavalt juba aastal 1884, seega inimsekkumisel tehnoloogia abiga uute inimeste loomine on mõningase ajalooga. Sellest huvitavam on aga võimalus parendada geneetilist koodi kolmanda vanema genoomi ühildamisega (Suurbritannias on see isegi alates 2015. aastast seaduslik ja esimene selliselt täiendatud geneetilise koodiga laps sündis aastal 2017). Tegemata on jäänud siiski selle protsessi viimane etapp – tehislik emakas. Siinkohal toimus aga praktiline edasiminek 2017. aastal, kui lamba puhul suudeti hoida loodet tehisemakas elusana tiinuse viimasel neljal nädalal, mis on piisavalt pikk aeg, et anda lootust vastava tehnoloogia arenguks ka inimeste puhul. Sellist tehnoloogiat ja selle võimalikku mõju laialdase kättesaadavuse puhul pole raske aimata. Ulmekirjanik Lois McMaster Bujold on käsitlenud seda oma raamatutes tihti nii naise võimaliku vabastaja kui ka mõjukate meeste abivahendina tööstuslikul tasemel suure ja üpris homogeense populatsiooni loomisel. Tulevikus võib olla nõnda vabalt mõistlikum ka teiste planeetide koloniseerimine.

Järglaste kasvatamine on nii enda geenide heaolu eest seismine kui ka kasvatuse kaudu enda meemide levitamine ehk edasi kanduvad ka arusaamad ja tõekspidamised maailmakorralduse kohta. Enda maailmavaate edasikandumiseks ei pea aga ise ellu jääma ega isegi geneetilisi järglasi saama. Buddha ja Jeesus said väga edukalt meemidega hakkama. Siin on aga juba praegu näha, et suureneb ühiskonna (st kooli, eakaaslaste, meedia) roll ja väheneb vanemate oma. Kõige ekstreemsemalt on seda kujutanud Aldous Huxley raamatus „Hea uus ilm”, kus nii laste saamine kui ka kasvatamine on puhtalt riigi ülesanne. Elanikkonna „õiget” viisi mõtlema panemine on sedasi üpris kerge.

Biohäkkimine ehk bioloogia muutmine inimsoovide järgi võib aga kõik eelneva totaalselt teistpidi keerata. Selle nagu ka varasema paljulubava tehnoloogia puhul on eeldatud inimeste vabastamist ja vaat et paradiisi saabumist maa peale. Kui uue tehnoloogia hüved selgemaks saavad, sekkuvad tihti aga võimekad ja võimukad organisatsioonid, nagu rahvusriigid ja suurkorporatsioonid. Bioloogia pole saatus ja kultuuri kaudu on algseid sigimistunge ja emotsionaalseid mehhanisme juba palju (kuri)tarvitatud, kuid võib karta ka enamat ja kujutleda tulevikku, kus tehnoloogia (sh kõige selle, mis seondub armastusega) arenguteed ei määra üksikute inimeste, vaid just selliste organisatsioonide eesmärgid. Elu isolatsioonis võib muuta inimestele meeldivaks. Armastama võib panna nii Suurt Venda kui ka McDonald’sit. Rusuv, rutiinne ja mõttetu töö võidakse muuta elu eesmärgiks. Kultuuriliste tagamõtete (sh ideoloogiad ja kasumiihalus) mõjul võib vabalt ette kujutada n-ö kuuleka inimese loomist ja seda võib eeldada just kapitalismilt ja liigvõimukatelt riikidelt, kui neile ei panda pähe moraalseid päitseid.

Allan Aksiim on Tuleviku Tehnoloogiate Sihtasutuse juhatuse esimees ja sattumuslik kultuurikriitik, kes on olnud terve teadliku elu huvitatud inimeste ja maailma toimimise põhitõdedest.