Hiiumaa lõunatipus Sõru sadamas toimus juuli viimasel kõrvetaval nädalavahetusel juba neljas elektroonilise ja eksperimentaalse muusika festival Kalana Saund. Ei tea, kas Kalana muudab inimesed nii palju toredamaks või meelitab see lihtsalt kohale nii toreda rahva, aga 25.–28. juuli oli tõepoolest inimese parim aeg.
Kui tavaliselt tekib muusikafestivalidel kiirelt stress, sest ühe lava juurest on vaja joosta teise juurde ja veel kolmanda ette ka, siis Kalanal kulgeb kõik palju pingevabamalt. Mitte, et line-up oleks kehv – üldsegi mitte – menüüs olid ju näiteks USA outsider house’i pioneer Huerco S., Misha Panfilovi psühh-kraut-orkester Centre El Muusa, ürgse parmupilli-techno guru Meisterjaan ning terve lennukitäis plaadifirma Wah Wah Wino artiste, ent Kalanal kaob ajataju ära ja kõik juhtub kuidagi orgaaniliselt. Igapäevaselt toimetades peab kellalt pingsalt silma peal hoidma ja oma tööde-tegemistega graafikus püsima, ent Hiiumaal veedetud päevade jooksul püsib telefon taskus ning oleks võinud suisa koju jääda.
Hommikul seisad maailma parima jääkohvi järjekorras ja supled millimallikatega, päeval lesid heinamaal ja kuulad Kaarel Valteri poolt valitud ambient’i, jälgid Madis Aesma viktoriini tehnilisi viperusi, pärast päikese käes end söetükiks grillimist haarad Sõru poest sineka või kaks ning suundud telklasse hoopis oma lava kureerima, kus läbi JBL kõlari teevad oma etteaste nii Kate Bush ja Suuk kui ka Leo Lehepuu.
Viimast (kuid miks mitte ka esimest) ootaks hirmsasti esinema järgmisele Kalana Saundile. Neljapäevasele programmile pani nimelt punkti veidi eksitava pealkirjaga „Raul ja Siim play sült”, kus paljud lava ette kogunenutest lootsid karata Dark Velveti „Kiisu Miisu” või mõne Sünne Valtri bängeri järgi. Ent peoperemehed Saaremets ja Nestor defineerivad sülti teisiti ja nii kostus ühel hetkel süldikavast näiteks Tame Impala „Let It Happen”. Tegemist võis olla vaat et terve Kalana ühe vastuoluliseima etteastega, sest mitmel korral kostus ka publiku seast kriitikat „kus on sült?”.
Järgmisel aastal võiks Kalanal püsti saada ehtne süldilava, kus lisaks Leo Lehepuule võiksid esineda ka näiteks Zyldiband ja räppar Jobu. Võib-olla kõlab see pakkumine hetkel sürreaalselt ja ehk on tegemist ka päikese üledoosiga, aga kuna nii-öelda kolemuusika on hetkel teema, siis oleks kindlasti see lava tõeline publikumagnet. Ja on ju seegi omamoodi eksperimentaalmuusika.
Peab tunnistama, et sel korral saab Kalanal nähtud live-artistid kokku lugeda vaid kahe käe sõrmedel, kuid ära saab märkida Vitamin C, Genka & Paul Oja, marp$i, Ku$ikud, manna, Alpra$olaami ning loomulikult Väikse Pede, kelle „Suvevaheaeg” on kahtlemata suve 2019 parim lugu! Härra PD etteaste nimetaks siinkohal tagasihoidlikult festivali parimaks muusikaelamuseks.
Ka telklas viibides oli võimalus festivalist osa saada, sest sinna kostusid laupäeva varahommikul Jimi Hendrixi „The Wind Cries Mary” kui ka laupäeva õhtul marp$i suur kodusaare live. Sõber kuulutas viimase „Tibulinnu” Kalana Saundi kõige tüütumaks looks, sest tema kõrvad olevat seda iga päev vähemalt viis korda kuulnud. Tõepoolest – marp$ tegi juba festivali esimesel päeval koos Genkaga üllatusetteaste ja päevasel ajal võis seda lugu kuulda pisematest suuremate kõlariteni välja.
Kalana Saund on ideaalse suurusega festival, kus tekib mõnus ühtne tunne ja kõik on sõbrad. Keegi ei trügi ega lõuga, üheski järjekorras ei pea tunde veetma, inimesed naeratavad üksteisele ja on üldse ääretult meeldivad. Kasvõi see noormees, kes leidis antud artikli jaoks täis pildistatud filmirulli ja selle paar päeva pärast festivali Tartust Cargobusiga Tallinnasse toimetas.
Fotod: Jaane Tomps
