Hiiumaal toimuv festival Kalana Saund on maiuspalaks melomaanidele ja koduks artistidele, kes korvavad väiksema klikkide ja jälgijate arvu omanäolisusega.
Saabusin Kalana Saundi leitsakusse neljapäeva õhtul, selja taga meeleolukas sõit festivalibussis üheskoos teiste lubadeta kaasteelistega. Kuigi bussis kuulsin lauseid nagu „Ouuu! Hiiumaa on nii ilus ja ma istun kogu aeg telefonis!”, ei suutnud mina kuidagi kohaneda sellega, et puudus haldjatuledega telkla männimetsas mäe otsas ja kuulus Kalana küla paradiisirand. Kalana Saund toimus nüüd ju hoopis teises Hiiumaa otsas Sõru Sadamas.
Järgmised kolm päeva meenutasid suvelaagrit muusikahuvilistele, kes tahavad puhata ja mängida, kuid avastada ka uusi artiste. Sõru sadam tõestas end hea festivalipaigana, kus nii looduse kui ka tsivilisatsiooni parimad hüved esindatud olid. Esiteks töötas muljetavaldava long drink’i ja jäätise tagavaraga pood, laevakailt sai teha vettehüppeid jahutavasse merevette, mis kiiresti leevendasid potentsiaalset päikesepistet. Telklamelu kolis Sõru kõrtsi terrassile, kus kohtas vahvaid hiidlasi ning oli isegi võimalus käia kõigi mugavustega tualetis.
Kalana Saundil tundub ikka, et seal tunnevad kõik kõiki. Sõbra festivalile tuleb ju ikka esinema minna või niisama kuulama. Olgem ausad: vähesed artistid Kalana Saundil on suurele publikule tuntud ja pigem on publikuks tõsised melomaanid. Pigem on tegu ühe kogukonna suvise väljasõiduga, kuhu põlisel Weekendi külastajal on vähe asja. Tal hakkaks lihtsalt igav.
Sel aastal lisati kavasse trap’i ja räppi (Lil Pidu bande ja nublu) ning vanade meistrite spetsiaalid, mille repertuaar oli vast kõige tuntum laiemale publikule. Samas ei meelitanud need kohale suurt rahvamassi ja tundub, et Kalana Saundi eesmärk ongi esitleda huvilistele alternatiivsemaid artiste, kes korvavad väiksema klikkide ja jälgijate arvu omanäolisusega.
Kalana Saundi võlu peitub kindlasti mitmekülgsuses. Tume ja hele kõla, kuumas suvepäevas tiksumine ja öine väsimatu reiv, uute avastamine ja vanade austamine. Nii mõnus oli kuulata murul lamades Eiki Nestori Frank Zappa spetsiaali ja siis pimedas minna telke kammima ja uusi house’i-nüansse otsima.
Üldiselt festivalid võtavad rohkem kui annavad: raha saab otsa, pidu ja rahvamass väsitavad. Kalana Saund on aga puhkus melomaani kõrvadele ja hingele. Väikesel festivalil on säilinud mõnus ja sõbralik õhkkond. Lühikesed järjekorrad, päeval saab ulpida vees, õhtul nautida uut ja üllatavat muusikat ja selles melus end välja puhata. Ehk on minust rumal tutvustada hea sõnaga sellist pooleldi avastatud pärlit. Seega omakasupüüdlikult hoiatan ette: Hiiumaa on liiga kaugel, burger maksab seitse eurot ja seal on nii palju herilasi.
Fotod: Karl Johanson
