Aasta lõpp võib mõjuda rusuva ajana – vähesed päikesetunnid ja külm õhk. Kolmainsuse saavutamiseks on mõttekas segada kompotti ka värske masendusmaiguline muusika. DND plaat „Kesköine” on selle otsekohese ülesande jaoks kui rusikas silmaauku.
★★★☆☆
Melanhoolsest indie rock’ist shoegaze’ini kõikuv album flirdib vahepeal autoaknast mõtlikult väljavaatamise klišeedega. Samas täidab ta sedasama rolli täiesti korrektselt ning kuulaja silmade ette kangastub väga selge visioon albumi pakutavast kurbnostalgilisest tujust.
Albumi kahjuks räägib aga laulude ebaühtlane tase. Madalamatel hetkedel jääb mulje, nagu püütud oleks lihtsalt kauamängiva jaoks piisavalt sisu välja punnitada, ning peale tükib been-there-done-that-tunne. Efektidesse uputatud vokaal tundub justkui üritavat seda keskpärasust peita, kuid mõjub hoopis vastupidiselt. Pala „Helistasin jumalale” jätab näiteks suhu keskearoki maitse. On aga ka kirkaid hetki. Ülimalt melodramaatiline „Lugu vinüülilt” on oma tõsiduses siiralt kaasahaarav; energiline „Sõnade taha” tõotab aga juba lõbusat live-energiat.
Üldiselt on ilmselge, et DND on küps ja igati pädev grupp, kuid mõneti jääb niigi lühikesel albumil (mõned minutid üle pooltunni) vajaka inspiratsioonist, eriti võrreldes bändi varasema loominguga (mõtteisse tuleb AC/DC sündroom). Teisalt aga on mitmel palal n-ö raadiohiti potentsiaal täitsa olemas. Pehme melanhoolia, mis on kätketud igati äratuntavasse, ohutusse pakendisse.
