Eesti pikima ajalooga doom-bänd on kulgenud alati pigem selle žanri äärealadel.
★★★★☆
Black Sabbathi vaimus ja dramaatilise esituslaadiga Taaga võiks määratleda sama hästi lihtsalt aeglasemat sorti heavy metal’iks, sinna hulka näpuotsaga doom’i klišeedega mängivat lauluainest. Fantastikale ja esoteerikale toetuv huumor pole kadunud siingi, aga muusikaliselt on bänd teinud suure sammu doom’i suunas. Uut kurssi juhib enim kitarriseade, mis jätab selgelt tagaplaanile tavapärase heavy-ratsutamise ja tõstab kesksele kohale Taaga kohta tavatult meloodilise soolokitarri. Mart Kalveti vokaal läheb sellega hästi kaasa ning on märksa väljendusrikkam kui varasemate albumite heavy-manerism. Tagasihoidlikum on süntesaatori roll, mis on andnud senisele loomingule vana kooli psühholoogilise roki maigu. Meloodilisem Taak jääb kõrva iseäranis lugudes „Tõetaolu”, „Näljane allikas” ja „Maailma lõpus”. Laias plaanis asetub Taak ikka pigem Cathedrali kui My Dying Bride’i leeri, aga kui kuulata tagantjärele bändi varasemat loomingut (ja sinna juurde pisut Dawn of Gehennat), võib küll nentida, et „Põgenemiskatse” teeb rohkem muusikalisi keerdkäike kui kogu senine looming. Taak aastal 2020 pole habemega nali, vaid ütleb rohkem ja mitmekesisemalt kui kunagi varem.
