Luuleräppar EiK ja helimeister Luurel Varas on pressinud plaadile oma senise ühisloome küpseimad viljad, mille magnetilised heli- ja sõnavõnked haaravad kaasa ning ulatuvad traditsioonilise hiphopi karjamaadest kaugemalegi.
★★★★★
EiKi on nimetet tabavalt üheks kohaliku uue kooli hiphopiareeni omanäolisimaks tegelaseks. Ta harrastab poeetilist ja sõnakeskset esitusstiili ning viljeleb marjulepajõelikku loomefilosoofiat. Eksperimenteerib uuega, jäädes truuks vana tugevustele. Kõnnib tundlikel teemadel kõneldes ajuti õhukesel jääl, langemata lääge melodraamani. Ei otsi aplalt rambivalgust, ent ei poe tähelepanu eest teeseldud häbelikkusega peitu.
Ühel hetkel on tas Maris Pihlapi pehmele taustahäälele toetuvat melanhooliat („JÄRGMISEL NÄDALAL”) ja järgmisel sootuks teise näoga trip hop’i („ANNAHETK”). Läbivalt avaldub luuletaja sõnaseadmisanne („Soojus õhkab ennast mööda tõusvat õhku / Jahe itk, mis räsind õla peal / Udub auruna ning veereb lõunast õhtu”), mida kannab koorekihi MCle tunnuslik tugev flow.
Nüansirikas on ka muusika. Kui pahatihti käib mööda räpiskeenet ringi üks tont – üheülbalised taustad –, siis Luurel Varga looming on nauditav nii sellele säätud värssidega kui ka nendeta.
Kogumiku kunstiliseks tipuks on avalugu „TRAMM”: EiK näitab tõelist meisterlikkust sõnade valitsemisel ja asetab sisutihedaid ridu Luurel Varga hüplik-hüpnootiliste elektroonikarütmidega ühte voolama. Ehkki nu–funk’lik „ILUSTI” murendab pisut terviku kompositsioonilist kokkukõla, kannab „TIKS 097” auga välja tiitli „parimad palad”.
