Eesti räpi don Genka ei väsi üllatamast: värske album „Oleg” on korraga nii häbitult vana kool kui ka julgelt ja eksperimentaalselt moodne.

★★★★☆

Genka on suutnud alati vältida mingitesse skeenedesse kuulumist. Tõsipeadest, kes SoundCloudi räpile fakki näitavad, on ta sujuvalt mööda hiilinud, samas ei püüa ta sulanduda ka nendesamade noorte mõminaräpparite kampa. Samamoodi, justkui väljaspool ringkondi oli ta juba Toe Tagi ajal ning see meelsus on püsinud läbi kogu tema karjääri.

Ikka öeldakse, et keegi on trendidest ees või sörgib tuimalt sabas, aga Genka põimib need kaks ideed tabavalt kokku. Kuigi värske album lähtub selgelt 90ndate hiphopi esteetikast, siis produktsioon ja saundid on igati värsked ning ettearvamatud. „Oleg” on julge autorilooming, mis ei võta end siiski liiga tõsiselt. Genka on pidevalt ka iseenda paroodia, kuid ta ei ürita vägisi nalja teha – nüüdseks üle 20(!) aasta kestnud karjääri jooksul on see keel-põses-stiil talle lihtsalt veatult selgeks saanud.

Kui muusikaliselt pole „Oleg” ehk nii huvitav kui paar aastat tagasi koos Põhjamaade Hirmuga välja antud „Xibalba Spa” – see pole otseselt kriitika, sest projekti 12EEK Monkey seni ainus plaat on üks selle sajandi Eesti parimaid –, siis sõnad on lõikavalt täpsed ja tabavad. Mitte et Genka peaks muusikast loobuma, aga hea meelega loeksin tema luulekogu, kus saaksid kokku julged ühiskonnakriitilised kommentaarid, viited popkultuurile ja rikkalik keelekasutus. No kuulake näiteks „Plastikust käpikuid” – see on nagu Chalice’i „Minu inimeste” pahupidi pööratud versioon. Antihümn.

Eesti hiphopi trendid muutuvad viimasel ajal vaat et paari kuu tagant, aga Genka eirab endiselt ükskõikselt kõiki moevoolusid ja rühib oma rada. Ja just nii ongi hea.