Kuulan EiKi uut albumit korduse peal hilisõhtuses Karlovas jalutades. Sume rütm ja poeetilised sõnad viivad mind uitama uutesse kohtadesse nii tänavail kui ka emotsioonides.

★★★★★

EiK paistab silma unikaalse stiiliga – poeetika ja räpi kooslus mitmekülgsete instrumentaalide taustal on andnud artistile omanäolise platvormi.

Kahtlemata ei saa jätta tähelepanu pööramata värsilisele poolele, mis on tabav ja väärib ka muusikavälist keskendumist. Kohati võiks EiKi muusika käia koos luulekoguga, sest luule rikastab ta muusikat ning lisab sellele olulise dimensiooni. Osav ja omanäoline sõnakasutus annab taaskuulamisele uue varjundi ning pakub uute värvingute märkamisel avastamisrõõmu: „Vaatan hetkesid kõrvalt, kael õieli / Kogun kohvrisse, kritseldan märkmeid / Ise valin, kuis maanduvad lõuendil / Ja maal saab reaalsusest täpsem.”

EiK on läinud uuel albumil julgemaks eri stiilidega eksperimenteerimisel – esindatud on näiteks elemendid indie’st, techno’st, funk’ist ja house’ist. Tegemist on justkui mosaiikalbumiga, mis koosneb detailidest ja nüanssidest, sealhulgas Maris Pihlapi lummavad taustavokaalid, moodustades stiilse ja tervikliku kunstiteose. EiKi esitluses on tunda luuleprõmmulikku stiili ja samas ka räpile omast voolu. See mosaiiksus töötab mitmeti artisti kasuks ja annab lugudele erineva pale vastavalt meeleolule ja olukorrale. EiK on truu enda nii-öelda brändiks saanud poeetilisele räpile, kuid uuel albumil kõlavad eksperimentaalsed elemendid annavad märku ka artisti muusikalisest arengust.