Paar aastat tagasi otsustas muidu moe- ja portreefotograafina töötanud Aleksandra Lemke teha algust pikalt meeles mõlkunud fotoprojektiga ning pildistada Soomes elavate mitmikvähemuste hulka kuuluvaid inimesi armastust otsimas või seda kogemas.
Eelmisel nädalal avati Telliskivis Juhan Kuusi dokfoto keskuses publikule näitus „Meist”. Foto- ja videotööde kõrvale on seatud killud portreteeritavate lugudest, mis seonduvad enamasti nende LGBTQ-identiteedi, etnilise tausta või nende mitmekihilise komboga. Tõmbasin fotograafi avamispeolt korra kõrvale ja võtsime ühes pisemas näituseruumis istet intervjuuks.
Tähistame sel avamisel sinu projekti ja praegust hetke, kuid oleme saabunud siia ka teatavas leinas. Kuidas sul läheb?
Olen täiesti nõus. Ükskõik kui õnnelik ma täna olen, mõlgub toimuv mul pidevalt meeles. Olen Poolast pärit ja mu pere elab jätkuvalt seal. Ma suhestun ukrainlastega vägagi. Poola ajalugu Venemaaga on samuti täis muresid, nii et praegu on raske olla õnnelik.
Kuidas sa portreteeritavatega need usalduslikud suhted lõid, mida me fotodelt näeme?
Alustasin fotograafiaga 15 aastat tagasi. Ma armastan alasti inimeste pildistamist – ilma maskide, ilma kaitsekilpideta. Täielikus haavatavuses. Samas tahtsin näidata oma stiili enda ja projektis osalejate vahelise seina purustamise kaudu, selle asemel et paluda neil istuda ja poseerida. Vihkan sellist tüüpi fotograafiat. Veetsin kõigi osalejatega aega, et neid tundma õppida ja kuulata. Sa ei saa olla alati see, kes räägib. Vahel tuleb peatuda ja jälgida, mis toimub. Sellest tekkisid imelised vestlused, mille käigus räägiti mulle hämmastavaid lugusid. Näiteks nemad – Harshal ja Lorenzo (viitab fotole endast paremal) – on geipaar Indiast, kes on 15 aastat koos olnud. Harshali ema aretas suuri dogisid, keda oli väikeses korteris lausa 16. Terve päev oli täis päikest, rõõmu ja chai’d. Need lood ei jõua alati hetkest kaugemale, kuid pildi taga on see olemas. Kui ma avan end objektiivi vastas olevale inimesele, siis tekib ühendus, jagatud energia. Näiteks räägin seksist. Kui keegi on häbelik, küsin ma sageli: „Okei, mis su lemmikasend on?” Ja näed, sa hakkasid naerma – see ongi mu eesmärk. Suhestumine. Sädeme tekitamine.
Kas sul on võtetel tavaliselt kaasas assistendid?
Selliste võtete puhul pean hoidma inimeste hulka võimalikult väikesena, et saaks tekkida intiimsus. Ma ei taha kutsuda sellesse maailma inimesi, kes sinna ei kuulu. Muidu ühendust ei teki. Näiteks Boodi (viitab fotole endast vasakul) on Süüriast pärit, taotleb Soomes põgenikustaatust. Kui ta võttele saabus, oli ta täiesti… Ma ei taha öelda, et „depressioonis”, aga tema silmades oli midagi, mis näitas mulle, et tal ei ole mugav. Ma palusin ta poiss-sõbral toast lahkuda. Kogu atmosfäär muutus kohe. Pärast paari pildi tegemist saigi alguse vestlus depressioonist, sest pidin ühel hetkel lihtsalt küsima, et mis nende silmade taga toimub; mis juhtus. Ma nägin, et miski häirib teda, ja ütlesin, et kui ta ei taha, siis me ei pea enam pildistama, võime selle asemel lihtsalt rääkida. Nii et istusime maha ja vestlesime. Mu loomulik tähelepanu viis selle hetkeni.
Selliste võtete puhul pean hoidma inimeste hulka võimalikult väikesena, et saaks tekkida intiimsus.
Kas pildistamisele järgneb ka mingit tüüpi järelhool?
Jah. Vahel teeme lihtsalt ühe joogi. Kui energia oli intensiivne, siis istume diivanil, vahel isegi eraldi, oleme selle hetke tunnistajateks. Mõnikord istume terve tiimiga ja räägime võttest.
Mitmed su pildistatavad jagavad oma kogemusi seoses immigrandistaatusega Soomes. Kuidas suhestusid nende lood sinu enda kogemusega?
Meil oli selles mõttes üsna palju ühist. Mina kolisin Soome 7–8 aastat tagasi. Esimestel kuudel nutsin palju ja lebasin lihtsalt voodis. Kui tahtsin talveperioodil mõnda teist inimest näha, polnud see võimalik. Ma tajusin soomlasi väga külmadena, kuni mõistsin, et pean ise kohanema. Nüüdseks olen ära harjunud, aga saan väga hästi aru nendest, kes sisseelamisega veel maadlevad, kas või sellega, et inimesed ei taha nendega rääkida. Kui lisada sinna veel teine nahavärv või religioon – soomlased ei ole alati nii avatud. See oli juba mulle kui lihtsalt immigrandile väga raske.
Tahtsin sult ka tehnilise poole kohta küsida. Paljudel su piltidel on korralik annus müra. Mida see sinu jaoks tähendab? Mida see fotole annab?
Aitäh seda märkamast! Kui ma 18-aastaselt fotograafiaga algust tegin, sain sünnipäevaks digikaamera, kuid veetsin ikka kuus aastat ainult analoogkaameraga pildistades. Kasutasin eri filme, veetsin tunde pimikus, et kõik ära ilmutada. Keskmisele filmile sai teha 35–36 pilti. Kunagi ei tea, milline on tulemus, kas tehnika mõttes sai kõik õigesti tehtud, äkki modell liigutas end mingil moel… Filmile pildistamine on täielik müsteerium. Digikaameraga on mul mälukaardil rohkem ruumi, aga tahan analoogpildistamisega seotud müstikat ikka alles hoida. Pildistan kõrge ISOga, mis tähendab suuremat teralisust, nagu läheksin tagasi juurte juurde, mälestuste rada pidi alla. Esteetiliselt meeldivad mulle jämedakoelised fotod. See tugevdab neid karme emotsioone, mida mulle meeldib näidata.
Esteetiliselt meeldivad mulle jämedakoelised fotod.
Kas sa pildistad ennast?
Kusjuures, mulle ei meeldi olla teisel pool kaamerat. Tahan luua lugusid, kutsuda inimesi oma maailma, pakkuda neile selles rolle, mängida sellega. Naudin lavastamist.
Kas kaamera ees olles ei saa lavastada?
Ma ei usu, et ma suudaksin iseendaga seda tüüpi suhte luua. Ehk peaksin seda veel avastama. Vahel võime me enda ja teiste suhtes väga kriitilised olla. End pildistades muutuks lugu teistsuguseks, ehk isegi tumedamaks, tundmatumaks, depressiivseks… Huvitav. Pean sellele rohkem mõtlema.
Aleksandra Lemke portreefotonäitus „Meist” on Juhan Kuusi dokfoto keskuses üleval kuni 22. maini.
