Tänavune Veneetsia kunstibiennaal on veelgi tulisemalt poliitikaga segatud kui eelmistel kordadel, kuid geopoliitilised põhjused selle taga on endiselt samad.
Elame ajal, mil suurtele rahvusvahelistele festivalidele ei meeldi, kui poliitika ja protest liiga jõuliselt jalaga ukse maha löövad. Tahaks rahus filme vaadata, muusikat kuulata ja näitustel käia, sotsialiseerida ja postitada. Võiks tuua lugematult näiteid sellest, kuidas viimasel neljal aastal on Ukrainas ja Gazas toimuv sõda mähkinud ka suured kultuurisündmused Berliini filmifestivalist Glastonbury muusikapeoni oma konfliktimantlisse, pooltevahelisse meedialahingusse ja sotsiaalmeedia kampaaniatesse.
Filmi- ja muusikafestivalil ning Veneetsia kunstibiennaalil on muidugi vaks vahet, sest viimase puhul esindavad kunstnikud n-ö sõna otseses mõttes riigi tellimusel oma riiki, mistõttu on kasutusel ka „kunstiolümpia” termin. Nii nagu olümpiatel ja spordis laiemalt on juba ammu märgata trendi, et vene sportlasi tuuakse vaikselt tagasi pildile, on jõudnud kord ka kunstimaailma tippsündmuse kätte. Pehme jõud ehk soft power, nagu öeldakse.
Italo politdisco
Kui paar kuud enne avamist tuli uudis, et biennaali uksed on Venemaale pärast nelja-aastast pausi taas valla, juhtus vähemalt kaks asja. Esiteks õigustatud pahameel, et kuidas on agressori normaliseerimine nii märgilisel sündmusel võimalik? Teiseks üleskutsed osalevate riikide kunstnikele ja külastajatele biennaali boikoteerida. Minu teada ühtegi osalusboikotti paviljonide tasemel ei toimunud, küll aga kaotas biennaal kindlasti külastajaid, kelle jaoks selline samm oli vastuvõetamatu.
Venemaa kunstipeole naasmise taga oli biennaali sihtasutuse (mis vastutab ka muusika-, kino- ja teiste Veneetsia biennaali alafestivalide eest) juhi Pietrangelo Buttafuoco käsi, kes muu hulgas ütles, et „biennaal ei ole kohtumõistmise paik, vaid rahuaed”. Ehk siis kasutas vana head kultuurilise patsifismi ja erimeelsuste ületamise tühiloosungit kultuuri sildi all. Venemaa tagasilubamise juures võib näha muidugi Itaalia poliitilise paremtiiva üldisemat Vene-sümpaatiat – mitte ilmaasjata ei külastanud tänavust Vene paviljoni näiteks Itaalia asepeaminister Matteo Salvini, kelle partei Lega esindajad olid seotud kuulsa juhtumiga, käies 2018. aastal Moskvas venelastelt raha küsimas. Uurimine lõpetati süüdimõistmiseta, aga see, et Moskvas käidi, on fakt.
Venemaa biennaalile tagasilubamise juures võib näha muidugi Itaalia poliitilise paremtiiva üldisemat Vene-sümpaatiat.
Samas tuleb siiski arvestada, et Itaalia intellektuaalne ja poliitiline elu on fenomenaalselt segane, vastuoluline ja ajas kiiresti muutuv. Buttafuoco ise on näiteks islamisse pöördunud antiimperialistlike vaadetega kirjanik ja ajakirjanik. Ent ajaloolisi antiimperialistlikke vaateid jagab ka osa itaalia kommunistidest, kes võivad sirbi ja vasaraga häälekalt Palestiina toetuseks marssida, aga Ukrainas toimuva sõja puhul räägivad ainult Ameerika imperialismist. Üks silm kinni, teine lahti. Ühesõnaga, et sellest kõigest arusaadav pilt kokku panna, oleks vaja ilmselt paari doktorikraadi.
Protestibiennaal
See, et Buttafuoco küpsetas kokku fuocaccia, mida keegi süüa ei suutnud, on muidugi selge. Kuigi biennaali juhi määrab Itaalia kultuuriministeerium, on ta oma otsustes sõltumatu, mistõttu ei saa ka kultuuriminister lihtsalt öelda, et ärge nii tehke. Nii nagu tema Soome ja Läti kolleegid, ei tulnud ka Itaalia kultuuriminister biennaali avamisele ja valis selgelt kriitilise hoiaku langetatud otsuste suhtes. Kui palju mõjutab biennaali Euroopa Komisjoni otsus nad kahe miljoni eurosest toetusest ilma jätta, on raske öelda.
Kuna lisaks Venemaa paviljonile nõuti häälekalt ka Iisraeli oma – mis aga märulipolitsei valve all Arsenales avati – mittelubamist, toimus biennaalil mitu lahingut, mis päädis sellega, et kogu rahvusvaheline žürii astus tagasi ja Kuldlõvi jagamine asendati rahvahääletusega. Praeguseks on aga ligi sada kunstnikku auhinnakonkursist osalemisest loobunud, et näidata oma solidaarsust tagasi astunud žüriiga. Kuna biennaal on aga nende korduvaid palveid, eemaldada nad külastajate hääletusel põhinevate auhindade kandidaatide seast, eiranud, on kunstnikud ähvardanud alustada õigusvaidlust.
Žürii mäletatavasti soovis Iisraeli ja Venemaa Kuldlõvi valikust välja jätta, kuna nende riikide juhtide vastu on Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastanud vahistamismääruse inimsusvastaste kuritegude eest. Küll aga jääb säärane käitumine biennaali statuuti tõlgendades juriidiliselt halli alasse ja mitmete rahvusvaheliste meediaväljaannete väitel hoiatas ka Iisraeli esindav kunstnik Belu-Simion Fainaru biennaali, et väljajätmise korral hakkavad asju ajama tema advokaadid.
Lisaks kunstnikele esinesid biennaali avapäeval 6. mail Poola paviljonis Ukrainat toetava ühisavaldusega ka Ukraina kultuuriminister Tetjana Berezhna, Eesti kultuuriminister Heidy Purga, Leedu kultuuriminister Vaida Aleknavičienė ning Poola kultuuriminister Marta Cienkowska, hiljem liitus avaldusega veel terve rida riike. Avalduses on öeldud muu hulgas, et „agressorit ei saa premeerida osalemisega maailma kõige prestiižsematel kultuurisündmustel, sealhulgas Veneetsia biennaalil, ajal, kui ta jätkab oma jõhkrat sõda ega ole hüvitanud oma rahvusvaheliselt õigusvastaste tegudega põhjustatud kahjusid”.
Meeleavaldusi korraldati Veneetsia tänavatel veelgi, suurima osavõtuga neist oli marss Palestiina toetuseks, aga väiksemates formaatides lehvisid ka Valgevene, Ukraina ja islamirevolutsioonieelse Iraani lipud. Avapäeval toimus Vene paviljoni ees Pussy Rioti ja Ukrainas 2008. aastal asutatud feministliku protestiliikumise FEMEN ühisaktsioon, mille käigus skandeeriti muu hulgas, et „veri on Venemaa kunst” ja „Venemaa avab paviljoni šampusega, Ukraina avab massihaudu labidaga”.
Ühise protestiaktsiooni korraldasid 6. mail ka Balti paviljonid, kui toimus ühismarss või liikuv Balti ketike läbi Veneetsia Leedu paviljonist Eesti omasse ja skandeeriti: „Death in Venice. Russia go home!” (ee „Surm Veneetsias! Venemaa, mine koju!”). Eesti paviljoni asekomissar Kaarin Kivirähk ütles ERRile antud intervjuus, et Venemaa-küsimus on saanud Eesti ja Ukraina tiimide vaatest ehk liigagi palju tähelepanu, kuna paljud välisajakirjanikud on selle kohta kommentaare küsinud, mis on mingis mõttes võtnud fookuse ära mõlema riigi kunstnikelt.
Autoga Donetskist Veneetsiasse
Ukrainat esindas tänavu Zhanna Kadõrova projekt pealkirjaga „Julgeolekutagatised”, mille keskmes on kunstniku 2019. aastal Donetski oblasti Pokrovski linna avalikku parki püstitatud betoonist hirveskulptuur. Fun fact: postament, millele hirv püstitati, oli varem koduks Su-7 hävituslennukile, mis oli võimeline kandma taktikalisi tuumarelvasid. „Julgeolekutagatised” viitab otseselt 1994. aasta Budapesti memorandumile, millele alla kirjutades loovutas Ukraina oma tuumaarsenali Venemaale vastutasuks territoriaalse terviklikkuse tunnustamisele ja tulevastele julgeolekugarantiidele selle tagamisel.
Ukrainlaste leidlikkusele ja huumorimeelele on tõesti raske vastu saada.
Kui rinne 2024. aastal Pokrovski alla jõudis, evakueeris kunstnik koos abilistega skulptuuri. Nüüd reisis hirv platvormveoki seljas läbi Praha, Berliini, Brüsseli, Pariisi jt linnade Veneetsiasse, kus see pargiti otse biennaali sissepääsu kõrvale. Avamise ajal jagati külastajatele ka helkurveste, mille seljal on kiri „Security guarantees”. Ukrainlaste leidlikkusele ja huumorimeelele on tõesti raske vastu saada. Nagu mõnel paistab olevat raske vastu saada ka Venemaa püüdlustele end spordi, kultuuri ja raha toel uuesti elutuppa pressida. Seda, kui tihedalt on Vene esindus Veneetsias seotud riigiaparatuuri ja võimuga, puudutasin ma juba 2022. aasta biennaali ülevaates.
Siia võib lisada Veneetsia konteksti, kus 2017. aastal avati 2000-ruutmeetrine V–A–C Zattere kunstikeskus 18. sajandi palazzos. Keskuses on muu hulgas näitusepinnad, kunstnikele mõeldud korterid ja stuudiod, restoran, raamatukogu jne. Keskuse rajas, nagu nimigi ütleb, V–A–C sihtasutus, mille asutas 2009. aastal vene miljardär ja oligarh Leonid Mihelson. Kütusemagnaadi ja kunstikoguja Mihelsoni tuntakse aga Putini lähikondlasena. Aasta enne Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale avas ta Moskvas ka suurejoonelise GES-2 kunstikeskuse, mis pidi olema Moskva vastus Tate Modernile ja Pompidou keskusele. Peale Ukraina sõja algust läks Zattere keskus “renoveerimisele” ja 2024. aastal avati see uue nime all Scuola Piccola Zattere.
Seda grotesksem oli Buttafuoco püüdlus lahendada kogu seda kirjeldatud jama patsifistliku kitšiga ehk siis biennaali avamise perioodiks kuulutati välja programm „Sõnabiennaal / Eriarvamus ja rahu”, mis pidi tooma rahvusvahelisi hääli arutama rahu, konflikti ja eriarvamuse rolli üle kultuuris. Ühena esimestest oli sinna kutsutud vene filmirežissöör Aleksandr Sokurov, kelle esinemine tühistati aga pärast avalikku vastuseisu umbmäärase avaldusega, et ta ei saa osaleda. Loomulikult selgus, et Sokurov oli rohkem kui valmis, aga tema esinemisel tõmmati juhe seinast.
Ega mul sellele lühikesele ülevaatele mingit moraali või tähenduslikku lõppsõna lisada polegi peale selle, et kokkuvõttes peegeldab biennaal ju maailma, milles ta eksisteerib, ja that shit is crazy.
