Otse näkku: meik, ekstravagantsus ja edevus

Meik on üks viis, kuidas toretseva eneseväljendusega halli ja praktilise maailma hõlma alt välja astuda. Mängides värvide, tekstuuride ja kujudega, on meil võimalik ilu tähendus täielikult pea peale pöörata. Ja õhtul oma seisukohavõtt jälle maha pesta.


Meik on üks viis, kuidas toretseva eneseväljendusega halli ja praktilise maailma hõlma alt välja astuda. Mängides värvide, tekstuuride ja kujudega, on meil võimalik ilu tähendus täielikult pea peale pöörata. Ja õhtul oma seisukohavõtt jälle maha pesta.

Foto ja modell: Joosep Jürgenson. Illustratsioon: Triina Britt Aumere

Enne meigivideotesse armumist tajusin igapäevast näo võõpamist kui kuulivesti selga tõmbamist; kui selle katmist, mis ei tohiks näos olla (vinnid, poorid, sinised silmaalused), ning värvi ja valgusega mängides selle rõhutamist, mille rõhutamine on moes (silmad, huuled). Ühelt poolt tajusin, et naise meikimata nägu mõjus võõristust tekitavalt, tühjalt, ilmetult. Teisalt mõistsin, et puudritest, geelidest, läigetest, peitekatest ja pintslitest saab kombineerimise käigus omalaadne laskemoon. Nägin, et kui vahendeid õigesti kasutada, leiab mind üles veider eufooria, mis avab uksi ja ühendab mind sõbrannadega, ning kui peeglisse vaadates ühtis mu nägu konventsioonidega, tekitas see ootamatu turvatunde. Tundus lihtsalt praktiline hakata meikima, võtta kaasa puudrid, pigmendid ja geelid ning veidi kindlamalt eluga edasi minna.

Tati ontoloogia

See kõik muutus, kui sõbranna Ingrid mulle ühe video saatis. Lingil klõpsates asus ekraanil energiliselt jutustama Tati ehk @glamlifeguru, vahetu, entusiastlik, soojalt eneseirooniline ja meigist uskumatult palju teadev naine, kelle erutus supermarketitest odavate, aga suurepäraselt toimivate toodete leidmisest ületas esialgu mu valuläve. Pärast esimesi videoid ei suutnud ma enam pilku ära pöörata. Ühelt poolt vaimustusin tema teadmistest ja oskustest, teisalt nendest muundumistest, mida ta suutis oma näol ellu kutsuda. Alguspunkt oli alati sama: tema meigita nägu. Sealt edasi võis ta (siiski normatiivsetes parameetrites) transformeerida end sätendavaks glamuurikuningannaks, erkpunaste huulte ja musta laineriga boss bitch’iks või mattides pruunides toonides veatu nahaga zen femme’iks. Ta ei vabandanud oma naiselikkuse eest, vaid austas ja tähistas seda ilma häbita, jättes ruumi teistsugustele soolisuse tõlgendustele. Ehkki Tati mängib meigiga krambivabal moel ja naudib nii protsessi kui ka tulemust, lubab ta endal koleduse suunas tüürida ainult antireklaamina, et hoiatada vaatajaid halbade toodete ja tehnikate eest. Rahvas armastab fail-videoid.

Koletiseesteetika kui omaette eesmärk jõudis minuni täie jõuga tänu Helgi Saldo Müürilehes ilmunud loole „Sugu moest välja!”, kus ta viitas šoti performance-kunstnikule ja drag-kollile SHREK 666. Asusin teksti toimetades kolli kohta rohkem infot otsima. Ma ei tea, mida ma ootasin, aga nimi annab fantastiliselt edasi ta look’i (ja kunstnikupraktika eetost). Mäletan seda paradigmanihet, mis mu ajusoppides toimus, kui mõistsin, et meigi või SHREK 666 puhul lateksproteeside kasutamisel võib klassikaline ilu olla absoluutselt ebaoluline, isegi eesmärgivastane; et välimus võiks vahel ka kummastada, ehmatada, panna võpatama ja lõhkuda seeläbi meie arusaama nii normaalsusest kui ka enda kujundamise võimalustest. 

Välimus võiks vahel ka kummastada, ehmatada, panna võpatama ja lõhkuda seeläbi meie arusaama nii normaalsusest kui ka enda kujundamise võimalustest.

Tule vaata mind

Dekadentlikum, deklaratiivsem meik tõmbab pilgu endale, öeldes, et „vaata mind” ehk „ma olen vaatamist väärt”. Säärane nähtavus tundub mõnele väga ohtlik. Mida minust arvatakse? Mis siis, kui arvatakse halvasti? Kevyn Aucoin, üks maailma mõjukaimaid meigikunstnikke, kirjeldas oma lapsepõlve konservatiivses Louisianas nii: „Sobitumine oli reegel, millega tõugati neid, kes on liiga nõrgad või liiga hirmul, et olla nad ise, oma erakordsust maha suruma ja allutama end ühele parasjagu populaarsetest stereotüüpidest.”[1] Kui mässida aga ülim normaalsus nagu nähtamatuse keep enda ümber, võib küll korraks turvaline tunne tekkida, aga ega veidrus kuskile ei kao, vaid süveneb hoopis häbi kõige selle pärast, mis on peidus.

Mis siis, kui näidata kõike? Mis siis, kui enda veidrust rõhutada, sellega mängida, lasta ebatavalisusel iseenda taasloomist inspireerima hakata? Meigiga saab seda kõike teha. Täielikult monokroomne matt look. Ainult algvärvid. Blondeeritud või maha raseeritud kulmud. Koomiksipisarad põskedel. Jokkerisuu. Glitter teravaservaliste kujunditena üle su näo. Tumepunased vamp-huuled ja kitsad joonistatud vuntsid nende kohal. Jah, inimeste pilgud jäävad pidama, aga las nad vaatavad – su veider räägib keelt, mida mõni alles õpib kuulama. Ebatavaliselt üles löödud nägu pöörab omal moel selle pilgu tagasi vaataja enda peale, kuna tekkiv reaktsioon sunnib teda küsima, miks see roheliste võltsripsmete ja sinise põsepuna kombo teda kulmu kortsutama pani, mida see tema kohta ütleb.

Ebatavaliselt üles löödud nägu pöörab pilgu tagasi vaataja enda peale, kuna tekkiv reaktsioon sunnib teda küsima, miks see teda kulmu kortsutama pani.

Ei ole saladus, et suur osa praegu meigimaailmas peavoolustunud meigivõtetest pärineb drag-kunstnike arsenalist. Huulte üle serva maalimine paneb need tunduma suuremad, mahlasemad. Põsesarnade, otsaesise, lõua, nina ja kaela kontuurimine ehk strateegiline heledamaks või tumedamaks värvimine „tõstab” ja „langetab” vastavaid alasid, võimaldades kujundada nägu kitsamaks, laiemaks, nurklikumaks, ümaramaks, kas või kurvemaks või õnnelikumaks. Selleks et silmalauruumi juurde saada, kleebitakse kulmud pulgaliimiga naha külge, puuderdatakse üle ja joonistatakse kõrgemale vaba käega uued. Kui peavoolu meigikunstnikud jahivad tulemusi, mis tunduvad loomulike või vähemalt mitte liiga rasketena, siis drag’is, nagu Kaisa Maria Ling Müürilehe veergudel kirjutas, otsitakse üleelusuurust, baroksust, erootilisust. Soolisust ülendatakse ja karikaturiseeritakse samal ajal. Selle keskmes on teater, provokatsioon, liialdus. 

Meie igapäevast glitter’it anna meile tänapäev

On teada, et naisvangid kasutavad märkimisväärset nutikust, et endale meigi- või kehahooldusvahendeid hankida. Kinnipeetavad sulatavad karamellikomme ja segavad neid kehakreemiga, et teha juuksegeeli. Pliiatseid pulbristatakse ja segatakse beebipuudriga – lauvärv. Lahustuv kohv segatuna näokreemiga – peitekreem. 1908. aasta Milanost on teada juhtum, kus naine leotas oma punase vanglariietuse niite vees ja kasutas värvitud vett põskedele puna lisamiseks.[2] 

Iseenda ja meid ümbritseva ehtimine kõrgendab halli igapäeva, võitleb vastu ropult anonümiseerivale massiühiskonnale, tähendusi otsivale ja omistavale ratsionaalsusele, funktsionaalset põhjuse ja tagajärje suhet ainsana loogiliseks pidavale hilismodernsusele. Highlighter ei pea nii läikiv olema, aga on. Mu silmad ei pea nii suured tunduma, aga ma tahtsin need selliseks teha. Mu lainerijoon ei pea olema nii pikk ja vonklev ega sinine, aga mis siis? Mu kontuurijoon ei pidanud nii nähtavale jääma, aga ma mõtlesin, et las täna olla. Õpime meikides enda käest üha uuesti küsima, et miks mitte.

Iseenda ja meid ümbritseva ehtimine kõrgendab halli igapäeva, võitleb vastu ropult anonümiseerivale massiühiskonnale.

Säärane vabastatud agentsus ja rõhutatud nähtavus käivad tihti kokku poliitilise kväärsusega. „Meik kui visuaalne tähistaja aitab kväärsusel nähtaval olla,” kirjutas ajakirjanik Rae Nudson.[3] Kuid viha ja mõistmatust täis ühiskonnas kaasneb nähtaval olemisega reaalne vägivallaoht. Värvitud huulte ja habeme kombo tundub heteroseksistlikku maailmakorda piisavalt ohustavat, et selle pooldajad lähevad ka tegelikult kväärinimestele kallale. Selleks vajataksegi solidaarseid kohti, kus saab muretult nähtavusega mängida. 

Mõtlen rõõmu ja naudinguga tagasi nendele hetkedele, kui muidu meigist eemale hoidnud sõbrad endale värvid ligi lasid. Ühele halloween’i-peole läks sõber Prince’ina, millega käis kaasas kohustuslik must kohl silma ümber ja enesekindlalt lahti nööbitud pluus. Ühel suveõhtul flirtisin tuttava luuletajaga, kelle näole lähemale liikudes nägin, et ta silmalaugu kattis õrn sädeleva rohelise puudri kiht. Kirjanikust sõber Jô Osbórnia esitas oma teksti „Ballaad võõrale tualettruumist”, kandes punast huulepulka ja musta silmalainerit. Säärane heasoovlik edevus annab momendile juurde erilise aura. 

[1] Aucoin, K. 1997. Making Faces, lk 12.
[2] Nudson, R. 2022. Made Up, lk 11–12. 
[3] Samas, lk 306.

Triina Britt Aumere, kunstnikunimega ARTbyTBA (@artbytba), on EKA installatsiooni eriala lõpetanud kunstnik. Teda iseloomustavad julged värvid ja veidrad visuaalid, mida kohtab tema kunstis palju.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Sugu moest välja!
8 min

Sugu moest välja!

Eeva ja Aadama pärispatust alates on vaevanud inimkonda küsimus: mida ma täna selga panen? Sama küsimuse ees seisab igal hommikul mittebinaarne drag-kunstnik, homoterrorist ja sookuivendaja Helgi Saldo.
Vabadusvõitleja sugude rindel. Intervjuu Alan Proosaga
16 min

Vabadusvõitleja sugude rindel. Intervjuu Alan Proosaga

Lahingud soolise enesemääramisõiguse eest võivad teinekord toimuda ka baleriinikleidis ja sädelusepahvakutes.
Rohkem elus kui elu ise ehk Drag-kultuuri barokne mõõde
Gei-, drag’i- ja ka absoluutselt kõigi teiste sõbraliku Tallinna peosarja tegijad. Kõik fotod: Priit Mürk
Gei-, drag’i- ja ka absoluutselt kõigi teiste sõbraliku Tallinna peosarja tegijad Chloé Lagucci aka Anu Saagim ning Rebeka Rabota aka Anne Veski. Kõik fotod: Priit Mürk
8 min

Rohkem elus kui elu ise ehk Drag-kultuuri barokne mõõde

Drag-kultuur kannab küsimuse kõrval seksuaalsusest ja soost ka selget meelelahutuslikku eesmärki. Seda, miks vaadata drag-show’sid ja mis eristab neid teistest vaatemängudest, käsitleb kirjandusteadlane ja barokiuurija Kaisa Maria Ling.
Müürileht