Oma kolmandal albumil on Aigar Vals muutunud küpsemaks, aga võib uskuda, et tema loomingulised otsingud pole veel lõppenud.

★★★☆☆

Eesti popmuusika elab nii vilgast ja värvikirevat elu, et seal on tekkinud kümneid ja kümneid väiksemaid ja suuremaid sopistusi. Aigar Vals kuulub seal ühte veidraimasse nurgakesse – temas on justkui olemas kõik vajalik, et olla Eesti järgmine suur alternatiivpopstaar, nii imago, isikupära, turundus kui ka potentsiaalsed hittlood, aga kahjuks ei tea teda praktiliselt keegi. Sarnane saatus on tabanud näiteks ka Taavi-Peeter Liivi, nad on sattunud otsekui muusikatööstuse vaakumisse, mis kinnitab, et ka nii väikesel muusikaturul kui Eestis ei käi kõik reeglipäraselt. Kuidas sealt vaakumist välja murda? See on miljoni dollari küsimus.

Võib ju tunduda, et selline underground-popmuusika staatus on kuidagi lämmatav, aga „Uue ajastu guru” pinnalt on selge, et see pigem innustab ning sunnib tegema veel rohkem, veel paremini ja veel ägedamalt. Ja täiesti eripärast ägedust on siin küllaga! Progest psühhedeeliasse, shoegaze’ist postrokini, doom’ist mõminaräpini, elektropopist estorokini.

Kõike on näpuotsaga ja pilt on hektiline ning nimme ebaühtlane. Iga idee on küll selgelt pakendatud ning täidab oma eesmärki, kuid kohati justkui maniakaalne otsingulisus lõhub ka tervikpildi ja paneb kuulaja keerulisse olukorda – me ei saagi lõpuks aru, kes siis Aigar Vals tänasel päeval on. 

Ehk peaks proovima teha järgmisel albumil vähem? Isiklikult ootan väga, et Aigar jätkaks selles suunas, mida näitab meile plaadi tipphetk „Vaba tahte valitseja” – see on otsekui teise Eesti pubipopstaaride rafineeritum tõmmis, kus kitšilikkus on taltsutatud ning eesmärgipäraselt tööle pandud. Aga võimalik, et tegelikult on Aigar Valsis peidus veel mõni salatrikk, mida näeme alles neljandal albumil esimest korda…