Sügis käes, lehti muudkui langeb, vihma sajab, torm möllab. Paras aeg Aigar Valsi debüütalbumiks.

See on üks tummine tükk. Unelev õrnalt eksperimentaalne postrokk. Maalib oma raskekoelisusega gothamliku pilvealuse maailma ja viib sinna müsteeriume lahendama. Omamoodi romantiline ka.

„End Game” võtab kokku mingisuguse etapi muusiku elust ja loomingust. Suuresti kodustes tingimustes nikerdatud kraam ei ole püüd kuulajat enda poole meelitada, see on lihtsalt tema lugu.

Kui tehtaks eesti variant tsipa õudsest prantsuse sarjast „Les Revenants” (mille tunnusmuusika autor on postrokkansambel Mogwai, ilus musa on!), sobiks Aigari looming sinna hästi. Samas mõjub albumitäis lugusid ilma igasuguse visuaalita juba nagu värvikas juturaamat. Lugude pealkirjad on kui peatükid. Näiteks pärast „Spiral Downwardsi” tuleb „Uprising”, mis kõlab nagu idast tõusev päike.

Lugusid jutustavad instrumentaalid. Vokaali esineb siin-seal küll, aga see on täiesti võrdõiguslik ülejäänud instrumentidega, toetades ühist teekonda. Sünteetilised helid ja kitarriosa ning raske langemisega trummid põimuvad üsna dramaatiliselt. Mida rohkem kuulata, seda enam küsimärke see sünteetiliste helide kasutamine ja nende eriilmelisus tekitab.

Mina isiklikult ei saa seda albumit kaua kuulata, sest hakkan igatsema akustilise klaveri (möödaminevat sündiklaverit väikese kajaga siin on) ja hõredama helikeele järele. Liiga palju elemente koos hakkab vähehaaval rusuma nagu sügisene madalrõhkkond. See on album, mis nõuab teatud haakuvat meeleolu.