Aigar Vals on valmis saanud oma kolmanda autoriplaadi. 2018. aasta „End Game’i” ja 2020. aasta „Imperaatori” kõrvale on saabunud „Uue ajastu guru” – muinasjutuline karakter, kes ehitab sildu mineviku ja tuleviku vahel. Kuulame homme ilmuvat plaati juba täna ja tutvume guruga lähemalt.

Kui eelmisel albumil kehastusid sa imperaatoriks, siis nüüd oled sa uue ajastu guru. Kui esimese kohta mainisid sa, et ta on „ambitsioonikas, temas on teatav annus enesekultust ning ta soovib ennast ümbritseda sära ja glämmiga”, siis milline on guru ja mis on see uus ajastu, kus ta tegutseb?

Tegemist on evolutsiooniga. Uue ajastu guru omab sarnaseid omadusi kui imperaator, kuid ta on oma vaimsuse poolest spirituaalne tegelane. Keegi, kes võiks vabalt püsti panna oma kiriku ja välja anda piibli. Selles uues ajastus on asjaolud veidike nihkes, tumedad. Kelle õnneks või kahjuks, see on iseasi.

Sa pole esimene, kes sel aastal oma muusikas gurudele viitab. Kui palju sinu guru sünnis ühiskonnas toimuva peegeldamine rolli mängib?

„Imperaatori” ilmumise eel, 2020. aastal viskasin juba viiteid gurundusele. Lõin veebilehe AIGAR.GURU, millelt sai jälgida albumi esitluse otseülekannet ja viitasin guru olemasolule CD-ümbrisel ja reklaamidel. Värske album on selle loogiline jätk. Igasugused new age’i teemad on olnud juba mõnda aega populaarsed. Ammutan inspiratsiooni kõigest, mis loovisikut minus kõnetab. Vahel paistab, et ühiskond otsib endale ühte ja kindlat juhti, mis juhtumisi ongi imperaatori või guru kutsumuseks.

Oled maininud, et see plaat või guru on omamoodi sild mineviku ja oleviku vahel. Mis sildasid ta ehitab?

Selles albumis on rännakuid muinasjuttudest, müütilisest pärimuskultuurist ning utoopiast. Oleme näinud kadunud tsivilisatsioonide kogemusi läbi maalingute, kus nad on olnud kontaktis tulnukatega ning laialdaselt spekuleeritakse, et püramiididki võisid ehitada maavälised olendid või ajarändurid tulevikust. Niisamuti on gurul võime liikuda ajateljel nii minevikus kui tuleviku düstoopias ja käia oma misjonitööd tegemas. Seda ka jõulisemalt, kui pehmema lähenemisega ei õnnestu. Albumilgi on instrumentaallugu nimega „Orduretk”.

See on sinu esimene eestikeelne plaat. Mis eeliseid see andis ning kuidas end eesti keeles väljendades tundsid?

Kui varasemalt väljendasin oma tundeid pea eksklusiivselt läbi kõlade ja kasutasin häält pigem instrumendina, siis alates jaanuaris ilmunud videosinglist „Leek”, mis küll albumile ei mahtunud, alustasin eestikeelsete tekstide loomisega. See on päris keeruline protsess, eriti kui pole seda varem teinud, aga minu jaoks tõstis see olulisel määral vokaali ja sõnumi olulisust. Ma saan aru soovist haarata universaalset ja laiemat publikut väljaspool koduriiki, kuid tõden, et emakeelne muusika puudutab mind lähemalt kui võõrkeelne vokaal. Inglise keel sulandab minu jaoks vokaali instrumentidega ühele tasandile ja distantsi tõttu ma ei süvenegi seetõttu piisavalt sisusse, mida laulja edasi anda püüab. Pikaaegse Eurovisioni jälgijana tunnengi puudust sellest, et näiteks Eesti Laulu konkursi teleülekandel ei jookse enam laulusõnad eestikeelsete subtiitritena all. Nende lugemine oli mu jaoks üks lõbusamaid elemente kogu ürituse juures, sest kui kõik sõna-sõnalt ära tõlkida, on sisu alasti, mida tihti ei soovitagi.

Eelmise plaadi ilmudes mainisid, et tahaksid kätt proovida ka kantris. Kantri asemel on plaadil aga näiteks hoopis ood valsile. Mis kantrist sai ning mis asjad ja helid sind plaadi valmimise ajal seekord köitsid? 

Sümpaatia kantri vastu on mul olnud pikemat aega ning tänu bändikaaslasest vennale sain eelmise aasta sünnipäevaks endale esimese korraliku elektrikitarri. Suuresti tänu sellele on praegune album kitarrikeskne ja varasemast rokilikum. Kantriga ma arvatavasti veel flirdin, kuid praegu hoidsid mind tegevuses muud temaatikad. Ma tekitan oma paralleelmaailma, milles on teised reeglid. Mu lähenemisviis toob endaga kaasa palju ebakõlasid koos sellise stiilide sulatuspotiga, mis üldise arusaama kohaselt peaksid teineteisest lahus asetsema. Üksteise kõrval ja otsas kõlavad näiteks trance, post-punk, rokiballaad, orelimuusika, valss, free jazz, drum’n’bass… ja kõike seda nii, et kõrvus tinnitab. Ma ei piira ennast määratlustega ning tunnen, et muusikat tehes on kõik lubatud.

Su plaat on salvestatud enamasti kodustes tingimustes ja eks te Valsid olete ka Ahja omamoodi muusikakaardile asetanud. Kui palju siin plaadis Ahjat on?

Ahjat on selles suhtes siin palju, et kodu on mu peamine paik vaimseks väljalülitumiseks muust maailmast, millest tekib hädavajalik puhver muusika kirjutamiseks. Olen aastatega aina enam soovinud viibida looduslähedases keskkonnas, kus ma vaatlen ümbritsevat huviga. Nagu kirjandusklassik Friedebert Tuglas on öelnud: „Ahja – see on mu kõikide rännakute alguspunkt.”

Millised on uue ajastu guru tarkused, mida ta sellest aastast kaasa võtab?

Et valgustumine ei tähenda valkudeks muundumist või päikesevanni võtmist. Guru tarkuseid võib ammutada albumit kuulates. Kuula ja saa nägijaks!