Tuulikki Bartosiki kolmas sooloplaat peegeldab autori elu- ja loometeel läbitud olulisi paiku – mängumaid!

★★★★★

Ehkki tuntud akordionistina, on ta maastikud avaramad, manatud looritatud efektipedaalide abiga õhkjasse elektroonilisusesse. Nende helid jõuavad meieni kaikuva kajana kusagilt kaugelt.

Just see müstiline tunnetus, eleegilisem toon ja väljapaistev produktsioon on uue helikandja enim kõrvatorkavateks erinevusteks võrdluses eelkäijaga „Torm veeklaasis”. Soovimatus kõlastada albumit pelgalt stuudiokontserdiks ja koostöö Sander Möldriga on olnud ses vallas igati tulemuslikud. Lugudes leidub taas välilindistustelt kogutud olmehelisid metsahäältest metroomürani. Ka katsetused muude pillidega on senisest tugevamalt esil. Avapala „Robertsfors” on oma hüpnootilisuses, mille loovad koos väikekannel, ümin ja rootsi keel, selle uue kõla briljantne sissejuhatus. Puhuti meenub kuulates Maarja Nuudi hilisem looming.

Vana-Võromaa juurtega, hiljem Soomes ja seejärel Rootsis kodunenud Bartosiki „latv” ulatub Suurbritannia ja Jaapanini. Samas erineb autori helikeel albumi Põhjala-välises sektsioonis tuntavalt. Tsükliliselt kerivast „響き Hibikist” õhkub teatavat kõhedust ja ka „London” ei tundu oma intensiivsuses üleliia õdus. Kodused maastikud, olgu neiks „Sundbyberg” või Liivimaa kubermangu alla kuulunud Lõuna-Eesti („Livland:Suusilm”), on hulga rahulikumad. Natuurilt mõtlike, sageli magusmõrult nostalgiliste palade vahele pakub helgemat vaheldust mõne hüva indie-mängu helitausta meenutav „Stockholm”.

„Playscapesi” helipilt on küps, varasemast küllasem. Ja on kiiduväärt, et ajal, kui akordion ja tema sugulaslõõtsad on üha menukamad, ei ole üks nende peamine populariseerija pilli rahuloluga varna riputanud, vaid jätkab nüüd selle mänguviiside uutmisega.