„Alguses oli klaver, pärast oli luule. Või vahet polegi,” tutvustab end Lonitseera, laulja-laulukirjutaja projektist välja kasvanud ansambel, kes on jõudnud kuulajateni oma debüütalbumiga „Tapeet”.

★★★★★

Lonicera xylosteum ehk harilik kuslapuu on kuslapuuliste sugukonda kuuluv heitleheline põõsas. Nagu nimigi viitab, on bändi suu, sõrmed ja aju Kaisa Kuslapuu. Temaga liitunud koosluses musitseerivad veel Katariina Tirmaste flöödil, Mart Nõmm kontrabassil, Tõnis Kirsipu löökpillidel ja Kristin Kaha taustavokaalina. Bändi algusaega jäävad saatma minoorsed koroonakõlad, ent kolme tegutsemisaasta kokkuvõtteks on formeerunud ahjusoojadeks vinüülideks ja CDdeks 11 muusikapala. 

Protestiks tapeedimuusika vastu, mida emakeelse alternatiivse popmuusika maaletooja ei viljele, on pundi esikteos ehtinud end nimega „Tapeet”. Albumi singulaarsust ei rõhuta ainult isiklik ja terav lüürika, vaid kavalad sõnamängud ja viited tuntud helitöödele. Parim näide sellest on „Vähkren retuusides”, kus laulu lõpusekundeid jääb saatma „Kaelakee hääle” viis, milles merevaht muutub aga mannavahuks ning pärlikee karupüksteks. 

„Nikolai” taha on Lonitseera peitnud jutuka romantiku endas, kuid kui peatuda pikemalt selliste lugude juures nagu „Taara avita”, „Ressurss” ja „Mulle ei meeldi meri”, avaldub eelkõige Kaisa tekstide ülitundlik sotsiaalne taju ning oskus käsitleda empaatiliselt ühiskondlikke kismasid. Intelligentselt huumoriküllase pajatuse saatel kinnistub neuronite ühendustesse (anatoomiliselt) korrektne sidrunhappe nomenklatuurne valem (2-hüdroksüpropaan-1,2,3-trikarboksüülhape) ja ülemeeliku punkti panevad albumile vahetud lõputekstid, mis oma naturaalsuses muudavad edasiantava loo täiuslikuks.