Tuulikki Bartosik – Torm veeklaasis (Playing With Music, 2019)

Viimased aastad on heliloojal ja akordionistil Tuulikki Bartosikil olnud väga aktiivsed: ta on väljastanud erinevate koosseisudega või sooloprojektidena plaate ja andnud edukaid kontserte üle maailma.

Viimased aastad on heliloojal ja akordionistil Tuulikki Bartosikil olnud väga aktiivsed: ta on väljastanud erinevate koosseisudega või sooloprojektidena plaate ja andnud edukaid kontserte üle maailma.

★★★☆☆

Seekordne kauamängiv „Torm veeklaasis” on tema sulest teine täispikk sooloalbum, kus artist on pööranud erilist tähelepanu kõlavarjundite ja atmosfääride otsingutele.

Bartosik on kasutanud plaadil lisaks oma põhipillile Pigini Caruso meloodiabassidega akordionile veel vokaali, elektriklaverit, 12-keelset kannelt ja metallofoni. Muusikalise materjalina on kaasatud veel helikunstnik John Grzinichi salvestatud Emajõe-Suursoo looduskaitseala. Üldjoontes on arranžeeringud Bartosikilt, kaks on loodud kahasse Jonas Knuttsoniga, kes on lisaks üks plaadi produtsentidest.

„Torm veeklaasis” on kirgas ja dünaamiline kuulamine. Folgilikkus tuleb plaadil esile pigem lugudes, mis on tempokamad või tantsulisemad („Mälutaguse polka”, „Rõuge valss” ja „Oh sõbra/Orukalda valss”). Äramärkimist väärivad palad „Nutvad niidud”, „In luce amor”, „Josefini hällilaul” ja plaadi nimilugu „Torm veeklaasis”, mis mängivad rohkem ruumi, atmosfääri ja helipildi maalimisega.

Tuulikki Bartosiki uus kauamängiv on küll siiras, kuid millestki jääb natukene puudu. Võib-olla veel suuremast emotsioonide paletist, valjemast tundepurskest, et kõik ei oleks lihtsalt metsakohin ja „puhas ilu”, sest muidu jääb torm pigem pinnavirvenduseks veeklaasis.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Liis Ring – Woolgathering (Õunaviks, 2019)

Liis Ring – Woolgathering (Õunaviks, 2019)

Liis Ringi kuulates on peas kohe mitu mõtet. Millal ta hingab? Ringhingamine see pole, kuid kogu õhu liikumine, nii sees kui ka väljaspool keha, on muusikasse kombineeritud. Samaselt kraksude ja krabinate, klaviatuuri trükkimisklõbina ja eluga ümberringi.
Bon Iver – i, i (Jagjaguwar, 2019)

Bon Iver – i, i (Jagjaguwar, 2019)

Bon Iveri neljandat albumit tuli oodata vähem kui eelmistel kordadel – paraku jääb aga ootus õhku rippuma.
Juhan – Ma lillesideme võtaks (Ava Muusika, 2019)

Juhan – Ma lillesideme võtaks (Ava Muusika, 2019)

Juhani juhid, Eesti keelte tundlik viisistaja Jaak Sooäär ja laia kitarripaleti ning lugemusega Riho Sibul, jätkavad oma teise Liivi plaadi tekstivalikuga varjatud kaanoni avamist.
Müürileht