Viimased aastad on heliloojal ja akordionistil Tuulikki Bartosikil olnud väga aktiivsed: ta on väljastanud erinevate koosseisudega või sooloprojektidena plaate ja andnud edukaid kontserte üle maailma.
★★★☆☆
Seekordne kauamängiv „Torm veeklaasis” on tema sulest teine täispikk sooloalbum, kus artist on pööranud erilist tähelepanu kõlavarjundite ja atmosfääride otsingutele.
Bartosik on kasutanud plaadil lisaks oma põhipillile Pigini Caruso meloodiabassidega akordionile veel vokaali, elektriklaverit, 12-keelset kannelt ja metallofoni. Muusikalise materjalina on kaasatud veel helikunstnik John Grzinichi salvestatud Emajõe-Suursoo looduskaitseala. Üldjoontes on arranžeeringud Bartosikilt, kaks on loodud kahasse Jonas Knuttsoniga, kes on lisaks üks plaadi produtsentidest.
„Torm veeklaasis” on kirgas ja dünaamiline kuulamine. Folgilikkus tuleb plaadil esile pigem lugudes, mis on tempokamad või tantsulisemad („Mälutaguse polka”, „Rõuge valss” ja „Oh sõbra/Orukalda valss”). Äramärkimist väärivad palad „Nutvad niidud”, „In luce amor”, „Josefini hällilaul” ja plaadi nimilugu „Torm veeklaasis”, mis mängivad rohkem ruumi, atmosfääri ja helipildi maalimisega.
Tuulikki Bartosiki uus kauamängiv on küll siiras, kuid millestki jääb natukene puudu. Võib-olla veel suuremast emotsioonide paletist, valjemast tundepurskest, et kõik ei oleks lihtsalt metsakohin ja „puhas ilu”, sest muidu jääb torm pigem pinnavirvenduseks veeklaasis.
