Kiwanoid – Vanatühi (Mille Plateaux / Glitch Please, 2024)

Kiwanoidi „Vanatühi” nõuab positiivset eelhäälestust, aga suudab kuulajale labürindist väljajõudmiseks veidi leivapuru ette puistata.

Kiwanoidi „Vanatühi” nõuab positiivset eelhäälestust, aga suudab kuulajale labürindist väljajõudmiseks veidi leivapuru ette puistata.

★★★★☆

Kiwanoidi „Vanatühi” pakub paabelitornilikku loetelu pealkirjadest, mis esindavad eri maailma rahvaste keeli. Esmane tunne – „oot, mida mürame, kas see kõik on meelega või lihtsalt suvalt kokku visatud?” – peegeldab kavalalt glitch’i tavasid. Žanrile on meeldinud teha piltlikul slackline’il saltosid, nii et vasakule jääb kord ja paremale kaos, kuid kaelamurdev kukkumine emmale-kummale poole jääb õnneks nägemata – „Vanatühi” suudab selle keeruka triki edukalt sooritada. Kogu album asub küll ambient’ist kaugel, ent moodustab hüpnotiseeriva valge müra laadse helimüüri. Justkui rusikas silmaauku klassikalisele itipoisile, kes DnB saatel pimedas koodi kirjutada rühib, ent vahepeal törts krehvtisemat väljakutset soovib.

Samas ei saa öelda, et kuulajale kirgastuks kohe mingi ühendav teema, suund või narratiiv väljaspool muusikaloomise tehnilist poolt – seda peegeldab ka Bandcampist leitavate reklaamtekstide rõhuasetus. Esmalt tõmbab pilku mõiste „technopaganism”, aga mis selle kõige juures siis nii paganlikku on? Tundub, et „Vanatühi” jätab kuulajale kõva kodutöö puuduvad tükid ise üles leida ja kokku panna. See kõik vajab päris positiivset eelhäälestust. Õnneks suudab album labürindist väljajõudmiseks veidi leivapuru ette puistata. Kolmandal järjestikusel korral, kui sirgjoonelisele rütmikamale palale järgneb kaootilisema pulsiga seade, on see lõbus vastuolu muutunud koduseks ning seda hakkab lausa ootama ja igatsema. Kõik see pinge on tegelikult nutikas illusioon ning naudinguastme määrab soov endaga trikitada lasta.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Kiirkohting: Kiwanoid
Foto: Erica Synths
3 min

Kiirkohting: Kiwanoid

Täna, 24. mail nägi ilmavalgust Kiwanoidi uus tehnopaganistlik album „Vanatühi”, mis ilmub plaadifirmade Mille Plateaux, Glitch Please ja Trash Can Dance koostöös nii digis kui ka kasseti ja vinüülina. Uurisime, miks otsustas ta kõikide lugude pealkirjaks panna „eimiski” ning millised ta lemmikud tõrkehelid on.
kiwanoid – enter the untitled (Mille Plateaux, 2021)

kiwanoid – enter the untitled (Mille Plateaux, 2021)

Saksa glitch’i mäetipp, maailma üks olulisim eksperimentaalelektroonika leibel Mille Plateaux pakub vigade ilu ja olematuid hetki Kiwalt.
UNTITLED. Pealkirjastamatuse viimastest arengutest
9 min

UNTITLED. Pealkirjastamatuse viimastest arengutest

Modernistlikust kultuuritraditsioonist pärinev soov oma teoseid mitte pealkirjastada on levinud eelkõige elektroonilise muusika, helikunsti ja abstraktse kunsti loojate hulgas. Nüüdisajal on selle praktika kõrvale lisandunud krüptiliste sümbolite kasutamine. Mis sõnumit nimetamata jätmine ja salasümbolid tegelikult edastada püüavad?
Müürileht