Modernistlikust kultuuritraditsioonist pärinev soov oma teoseid mitte pealkirjastada on levinud eelkõige elektroonilise muusika, helikunsti ja abstraktse kunsti loojate hulgas. Nüüdisajal on selle praktika kõrvale lisandunud krüptiliste sümbolite kasutamine. Mis sõnumit nimetamata jätmine ja salasümbolid tegelikult edastada püüavad?

Pealkiri on nähtamatu värv.

Marcel Duchamp

Antiigist moodsate aegadeni olid kunstiteoste pealkirjad kujutatava sisu lihtsad kirjeldused. 18. sajandi eelses Euroopas ei olnud kunstnikel vaja oma töid pealkirjastada, ulatusliku märgistamise ja kataloogimise vajaduse tekitas alles rändnäituste ja kunstituru teke. Lääne klassikalise muusika pealkirjad olid sageli formaalsed ja žanritehnilised, vahel ka kirjeldavad. Kujutamisest loobumisega modernismi kontekstis hakati loobuma ka pealkirjadest.

Psühholoogiauuringud on näidanud, et pealkirjad võivad mõjutada publiku reaktsiooni – tarbija pöörab pealkirjata teostele vähem tähelepanu ja ka mõistab neid vähem kui selgitavate või assotsiatiivsete pealkirjadega teoseid. See omakorda võib mõjutada teoste hinda. Usutavasti ei kehti see loogika muusika puhul.

Psühholoogiauuringud on näidanud, et pealkirjad võivad mõjutada publiku reaktsiooni.

Untitled’i tähendus on mitmetine, kas pealkirja puudumine (sisuliselt tühik) või pealkirjastamatus ise kui pealkiri, „Untitled” kui positsioon või kogu täiega tähendustest loobumine. Eraldi juhtumid on veel „Unknown”, „No Title”, „Nameless” ja „Self-titled”.

Untitled pärineb peamiselt modernistlikust kultuuritraditsioonist (eelkõige visuaalkunstist, nt Vassili Kandinsky ja Mark Rothko), mille puhul nimetamata jätmine tähendab usku universaalsusesse, teose iseendast ja võimalikust pealkirjast suuremaks olemisse, nimetatavast kujundist või autoripositsioonist ülalpool olemisse. Hiljem on teinud Untitled’i ikooniliseks Donald Juddi minimalistlik skulptuur „Untitled” (1967), postmodernismis Richard Prince’i fotod fotodest, nt „Untitled (cowboy)” (1980–1989), ja Cindy Shermani „Untitled Film Stills” (1977–1980), mis arvestavad kõik vaataja interpretatsiooniruumiga.

Nimetu varitseb interneti põhjas

Kuna elektrooniline muusika on paljuski abstraktse kunsti ekvivalent, pole imeks panna, et nüüdisajal kohtab pealkirja „Untitled” kõige rohkem techno’s, kus lood ei ole narratiivsed, vaid kindla alguse ja lõputa seisundid, autorid traditsiooniliselt anonüümsed, maskides või pseudonüümi taga ja plaadid white label (ilma infota plaadil). Näiteks artisti User „Untitled” (2002) või Gomboc Recordsi „Untitled Series” (2018). Teine valdkond on ambient, kus nimetamata jätmine sobib samuti hästi kokku muusika pakutava universaalse kogemuse ideega, näiteks loscili vinüül „untitled EP” (2001) või The Green Kingdomi „Untitled” (2014).

Untitled kui teatav positsioon elab jõudsalt edasi deep internet’i (plunderphonics’i alažanr, kus resämplitakse obskuurset netimaterjali) muusikakultuuris. Näiteks on vene artist glwzbll salvestanud enda sõnutsi naljapärast witch house’i loo „Untitled #13” (2013), millele on „antud uus elu TikToki ajastul” selle ülekompressimise, kiirusega 96 kbit/s renderdamise ja uuesti avaldamisega (2023). Hauntoloogia vaimus on sarnaselt meemiloogikaga tehtud sellest loost ja avaldatud SoundCloudi platvormil kümneid ja kümneid ülekompressitud, aeglustatud ja kajadesse uputatud kummitusversioone, näiteks „Untitled #13 [EXTREMELY SLOWED] KEVIN LEVRONE SCHIZO LIFTING EDIT ZYZZ”. Kuna nende avaldajateks on valdavalt obskuursete nimede (zyzzbraaaaaah, 🌑, 𝙡𝙤𝙖𝙙𝙞𝙣𝙜…) taha peituvad kasutajad, võib tegu olla kas väikse grupi või ühe maniakaalse kasutaja tehtud manöövriga, samas annavad tuhandetesse ulatuvad kuulajanumbrid aimu, et mingi laiem kandepind sellel nähtusel on.

Nüüdisajal kohtab pealkirja „Untitled” kõige rohkem techno’s, kus lood ei ole narratiivsed, vaid kindla alguse ja lõputa seisundid.

Taoline muusika kvaliteedi sihilik halvendamine on ühelt poolt reaktsioon peavoolu lihvitud ja kuulajasõbralikule standardile, eesrindlikule hi-fi’le, teisalt nihestatud maailmataju tekitamine ja toetamine, hälbiv meeleseisund. Kummitatud lugude algmaterjaliks on tihtipeale peavoolu raadiopopi muusika, mida on täispikkuses või luupidena töödeldud. Näiteks on võetud RnB-artisti Joie Grey lugu „Untitled”, mille lindivenitamist imiteerivat introt luupides või loo instrumentaalosi kasutades on tehtud kümneid aeglustatud vaporwave’i-versioone.

Deep internet’ile on žanriliselt lähedane HexD, mis kerkis esile teistkümnendate lõpu underground-räpiskenes. Seda iseloomustavad bitcrush’itud, kiirendatud ja kõrgendatud vokaalid ning tugev kompressimine ja helimoonutus. Alusmaterjalina kasutatakse üldiselt olemasolevaid trap’i, emo-räpi, emo-metal’i või hoopis mitmesuguste elektroonilise tantsumuusika stiilide lugusid. Seose hauntoloogiaga annavad unenäolised ja hämarad atmosfäärid ning nostalgia esilekutsumine läbi audiotöötlusega tekitatud tunde, justkui muusika kostaks kuskilt piraatjaamast, halvasti häälestatud lühilaineraadiost, venitavalt kassetilindilt, vaegbitikiirusega failina või muust kuhugi teise aega või paralleelreaalsusesse kuuluvast iganenud tehnoloogiast. Teisalt on lähenemine seotud nightcore’i ja glitchcore’i tantsimiseks liiga kiire tantsumuusikaga, mis meenutab nullindate videomänge või jaapani animeid ja mis on omakorda veel viimase kiiruse peale pandud. Kolmas oluline taaskasutustehnika on plunderphonics ehk helipiraatlus, kompositsioonitehnika, milles kasutatakse ja manipuleeritakse üht või mitut juba olemasolevat heliallikat uue kompositsiooni loomiseks.

Untitled müramuusikas ja kassetikultuuris

Üks valdkond, millega Untitled paistab sobivat, on nähtused muusika ja helikunsti piirimail, musique concrète või lowercase-muusika (ambient-minimalismi äärmuslik vorm, milles väga vaiksed helid võimendatakse äärmuslikele tasemetele). Näiteks California helikunstnik Derek Allard kasutab pseudonüümi untitled., mille alt avaldatud meditatiivsete helimaastike koostamiseks on ta kasutanud välisalvestisi, olmelisi objekte ja prahti. Absoluutse musique concrète’i ühe tuntuima esindaja Francisco Lópeze saja viiekümnest albumist vähemalt viiskümmend sisaldavad pealkirjas sõna „Untitled”, neist viimane, „Untitled #405” (2023) koondab 24 lugu, igaüks tund aega pikk ning sülearvuti, nutitelefoni või samaväärsete väikeste kõlarite või tavaliste kõrvaklappide kaudu täiesti kuuldamatu.

Samuti on silmatorkav Untitled’i-rohkus noise-muusikas ja kassetikultuuris. Juba 2024. aasta jaanuari keskpaiga seisuga on ilmunud selles vallas ainult Untitled’i-nimelisi lugusid sisaldavad kassettalbumid, nagu Maiden Of Flowers „Maiden Of Flowers”, One Dark Eye „Uneasy Gratitude”, The Endless Void Surfers „Clear Waters C”, Boy Dirt Car „Revenge Tapes”, Various „15 Years Of Mister Saturday Night”, Tahma „Tahma”, Lord Cernunnos „Swamp Lore”, Constantautumn „A Late Night Dinner Of Abandonment And A Bullet Of Parting To End The Year And Finally Meet My Dear Wife Konata”, Theophany „Theophany”, Decapitated Prostitute // Infibulation „Roadwalkers”, Dagger „Elle”, Skin Crime „Skin Crime”, R. Pierre „At Home With R. Pierre”.

Muusikaandmebaasi Rate Your Music on sisestatud praeguseks paarkümmend Untitled’it või selle kombinatsioone kasutava esinejanimega artisti, Last.fm-i kolmkümmend, Bandcampi üheksakümmend neli, Discogsi isegi üle saja. Esineb variatsioone, nagu The Untitled, UNTitled, Untitled Project, Untitled artist, Aaaaaaaaabbbbbbbbbbccdddddddddddddddddddeeee Untitled. Untitled’i-nimelisi plaate ja lugusid koos kordusväljaannetega annab Discogsi otsing (ilmselt sõltuvalt tujust) kord 239 122, kord 239 144, paar tundi hiljem juba 239 220, nädal hiljem 239 506 jne, Bandcamp umbes 500. Valdavalt on tegu elektroonilise tantsumuusika eri žanritega, aga kohtab ka folki, poppi ning rokki.

Untitled’i-nimelisi plaate ja lugusid koos kordusväljaannetega annab Discogsi otsing kord 239 122, kord 239 144, paar tundi hiljem juba 239 220, nädal hiljem 239 506 jne, Bandcamp umbes 500.

Plaadifirmadest on Untitled’i valikus Londoni kontseptuaalne perkussiivse techno leibel unknown-untitled, mis paneb artistide ja lugude info ainult plaadiümbrisele, aga mitte plaadi enda leibelile, samuti Londoni art-pop’i plaadifirma untitled (recs). Jaapanis tegutseb nii house’i-DJ ja produtsendi KO3-e UNTITLED MUSIC kui ka house’i-DJ Fumiya Tanaka Untitled Records. Ateenas Untitled-1, mis avaldab limiteeritud hulgal vinüüle, kassette ja kunstitrükiseid. Austraalia suurim muusikafestivalide korraldaja (nt Beyond The Valley) kannab nime Untitled Group.

Popmuusikas on pealkirjaga „Untitled” lugusid avaldanud teiste hulgas Swans, Marilyn Manson, R.E.M., Orbital, The Cure, Eminem, Animal Collective, Sigur Rós (kellel on ka plaat „()” ehk the bracket album) jne. Albumeid leiab alates The Beatlesi nn white album’ist (mis tegelikult oli self-titled), The Byrdsi albumist „(Untitled)” (1970, sündis arusaamatusest, kuna plaadid jõuti enne valmis pressida kui bänd pealkirja välja mõelda) ja Led Zeppelini albumist „IV” (1971, pealkirja asendasid neli käsitsi joonistatud sümbolit) kuni näiteks Autechre’ plaadini, mis on hoopis „Untilted” (2005).

Salasümbolid ja krüptika

Salasümbolitel on pikk ja väärikas ajalugu okultismis, esoteerikas ja maagias. Lähtudes Led Zeppelini loogikast võiks Untitled’i alla liigitada ka viimaste aegade trendi, kus laulu pealkiri koosneb tähtede asemel non-ASCII character’idest (aktsendiga tähed, mitte-ladina tähestikud, sümbolid, emoji’d). See on eelkõige SoundCloudi- ja Bandcampi-põhine underground-nähtus, kuna näiteks Spotify või Apple Musicu puhul võivad need osutuda probleemseks. Eraldi nähtus on vaporwave’i kirjastiil ehk esteetiline font, mis on küll ladina tähtede sarnane, aga nihestatud kujul. Vaporwave’i tekstis kasutatavad täislaiuses tähemärgid on pärit Aasia arvutisüsteemidest, kus Aasia kirjamärke kuvatakse „täissuuruses”, kuid ladina tähemärke „poolsuuruses” plokkides, ᑎäĮт𝔼ᛕⓈ ήi̷𝒾м𝐨𝕆𝐃𝕚.

Ülikrüptilise avant electronics’it / deconoise’i / weirdcore’i / shitcore’i viljeleva USA artisti Roxy Radclyffe’i projekti RINGEX PLASTER kõrvalprojekti RINGEX ECCHI plaadil „18​.​2: Tenshi no y​ō​na kan’n​ō​-​tekina sonzai (Spirit Redeath)” (2020) on vaid üks 47 minuti pikkune J-popi-põhine deep internet’i / ADHD plunderphonics’i / sound collage’i stiilis lugu, mis kannab pealkirja „(๑ↀᆺↀ๑) .. (Φ ᆺ Φ) .. ( ⓛ ω ⓛ *)” (nn Lenny Face’i emotikon, tavaliselt viide vallatule meeleolule või varjatud tähendusele). Roxy Radclyffe ise on väidetavalt 20+ she/it, aga avaldanud oma lugematute varjunimede alt juba sadu albumeid, lisaks teinud filme ja digigraafikat.

Vene päritolu artisti Octa Möbius Sheffneri (they/them) projekti ❤ ☀ ☆ ☂ ☻ ♞ albumil „▓* – #1” (2017) on vaid üks lugu pealkirjaga „▓▓▓▓▓▓” (Dark Shade’i nimeline Unicode’i märk). Ühe tema projekti nimi on ¶¬Æ©§]z·è®Ê&zØb Z®«¦W±ìÐ. Kieran Hebdeni (Four Tet) projekt ⣎⡇ꉺლ༽இ•̛)ྀ◞ ༎ຶ ༽ৣৢ؞ৢ؞ؖ ꉺლ on kasutanud albumi pealkirjadeks muu hulgas Zalgo teksti. Interneti sürreaalses meemikultuuris märgiline Zalgo on digitekst, mida on muudetud, kasutades Unicode’i kombineeritud märkide vormi, et lisada tähtedele üles ja alla hulgaliselt diakriitilisi märke, mis tekitab glitch’i-sarnase ebaõdusa efekti. Populaarne on ka Aasia, eriti jaapani tähemärkide või krüptiliste ladina tähtede kombinatsioonide kasutamine, näiteks esineja Unknown Artist plaadil „Untitled” (Anti-label, Anti-036) on sellised lood nagu „LTmKhFvWWmYjyVGZakEW”. Teemaks on ka arvutisüsteemidest pärit digiblitz-pealkirjad, näiteks lugu „images-1-angel.vc64jqnf049-System Volume Information” Last Logini albumil „( っ ´ ∀ ｀ ) っ ( っ ´ ∀ ｀ ) っ ( っ ´ ∀ ｀ ) っ ( っ ´ ∀ ｀ ) っ” (2023).

Mihkel Kleisil ehk ühel enim väljaspool Eestit muusikat avaldanud artistil Ratkiller pole ühtegi lugu nimega „Untitled”, küll aga on tema kassi nimi Untitled.

KIWA on teinud nii näituse, raamatu kui ka plaadi pealkirjaga „enter the untitled”, aga paistab, et ikka veel sisse ei saa.