8. mail startinud kunstifestival „Ma ei saa aru” keskendub tänavu illustratsioonile. Festivali programmi kuulub ka Müürilehe illustratsioonide näitus „Lilla latte” Telliskivi Loomelinnaku väligaleriis. Sel puhul uurisime kuuelt illustraatorilt, mis värk selle illustratsiooniga ikkagi on.
Mis vahe on lihtsalt pildil ja illustratsioonil?
Kõik on illustratsioon, kui oled piisavalt julge!
Mis on sinu suur unistus illustratsiooni vallas?
Igal uuel illustratsioonil on potentsiaali saada millekski suureks. Nii et unistus on ilmselt lihtsalt edasi liikuda ja mitte kunagi peatuda.
Kuidas läheb eesti illustratsioonil?
See on väga kõrgel tasemel, aktiivne ja areneb pidevalt. Olen lugenud hiljutise Bologna Festivali näituse kohta rahvusvaheliselt kogukonnalt nii palju positiivset tagasisidet.
Milline on illustratsiooni tulevik?
Kuna tehisintellekti loodud kujutised imbuvad igasse eluvaldkonda, hakkab lai üldsus üha enam visuaalidest huvituma, ollakse avatumad, tähelepanelikumad, hinnatakse rohkem piltide omadusi ja detaile. Iga pilti vaadatakse ettevaatlikult, hinnatakse üksikasju, mõeldakse, kas see on AI loodud või päris. See on nagu supisöömine, teades, et selle sees võib olla nael, see muudab meid maitse ja tekstuuri suhtes palju tähelepanelikumaks.
See on tugev tõukejõud, et luua veelgi inimlikumat, emotsionaalsemat, tähendusrikkamat ja südamlikumat loomingut.
Mis on sinu eredaim illustratsiooniga seotud lapsepõlvemälestus?
Kasvasin üles Armeenias. Meie ema suutis hankida meile mõned „imporditud” pildiraamatud – need Briti(?) A4-formaadis trükised ümarate nurkade ja heleda plastilaadse pestava paberiga. Igas brošüüris oli umbes 12 lehekülge ja teemadeks olid loomad, puud, rahvarõivad, putukad jne, kõik olid illustreeritud väga realistlikult ja värvikalt. Veetsin neid vaadates tunde. Raamatuid oli vähe, aga aega oli palju, et neid lähedalt uurida.
Kui peaksid valima ainult ühe materjali või töövahendi, millega järgmised viis aastat töötada, siis mis see oleks?
Ükski idee ei pääse lihtsa pliiatsi ja paberi eest.
