Kui ühendada tasaarengu teaduslik tugevus ja sotsialistliku võitluse kogemus, võiksime leida alternatiivi, mis võimaldab inimkonnal üle elada antropotseeniga kaasnevad kriisid.
Globaalselt on inimese mõju keskkonnale juba niivõrd suur, et teadlased nimetavad praegust geoloogilist ajastut inimese ajajärguks ehk antropotseeniks. See mõju ei väljendu üksnes kasvuhoonegaasides ega kliimasoojenemises, vaid ka maakera välises ilmes: plastireostus ookeanides, metsade kadu, hiigelkaevandused. Neid tagajärgi nähes on suur hulk teadlasi koos aktivistidega jõudnud seisukohale, et senine (majandus)kasvul põhinev ühiskonnakorraldus ei ole jätkusuutlik – ühiskond peab liikuma tasaarengu (degrowth) suunas. Praegu on tasaarengu teaduslik tugi küll tugev, kuid poliitilise liikumisena on see vaikne ja kogenematu, võrreldes näiteks sotsialismiga, mis on samuti püüdnud kehtivale kapitalistlikule ühiskonnakorraldusele alternatiivi leida.
Väidan jaapani filosoofi Kohei Saito eeskujul, et sotsialism ja tasaareng saavad üksteist võimestada. Veelgi enam, tõenäoliselt on nende koostoimele rajatud ühiskonnakorraldus, mida Saito ise nimetab tasaarenevaks kommunismiks[1], ainus väljapääs antropotseenist.
Mis ühendab kapitalismi ja maoismi?
Tasaareng rajaneb eeldusel, et piiramatu kasv lõplike ressurssidega planeedil ei ole võimalik. Kuna nüüdseks oleme juba ületanud piirid, mis võimaldaksid järgnevatel põlvedel samas mahus tarbimist jätkata, tuleb meil igasugusest kasvust kohe loobuda ja pigemini isegi tagasi tõmbuda. Usk, et majanduskasv on keskkonnamõjudest lahti seotav (decoupling) ja sõltumatu, on senist teaduslikku teadmist eirav „muinasjutt”. Seega Eesti valitsuse loodav kliimaseadus, mis üritab ühildada kliimasoojenemisvastast võitlust ja majanduskasvu, on juba eos jätkusuutmatu projekt. Kuid kas see kehtib ka kapitalismi kohta? Kui jah, siis kuivõrd on sotsialism ühildatav tasaarenguga?
Mina nõustun nende tasaarenejatega, kelle hinnangul on kapitalism ja tasaareng loogiliselt üksteist välistavad.[2] Kuid see on tugev väide, mis nõuab pikemat argumenteerimist.[3] Seetõttu keskendun praegu lihtsamale argumendile, mis näitab tasaarengu ja kapitalismi ühildamatust sotsiaalsest aspektist.
Kapitalismi all pean silmas ühiskonnakorraldust, milles sotsiaalsed suhted põhinevad valdavalt kapitalil (nt raha, intellektuaalne omand) muude sotsiaalsete suhete, nagu seisus, sugulus, hõimlus, vastastikkus (nt kingimajandus), kõrval. Kapitalismi üheks olulisimaks liikumapanevaks jõuks on kasumi stiimul ja seetõttu eelistatakse just neid (sotsiaalseid) suhteid, mis aitavad kaasa kasumi kasvule ja kapitali kuhjumisele. Näiteks eelistavad investorid ettevõtteid, mille kasum (või kasumi potentsiaal) kasvab, sest see võimaldab ka nende enda ettevõtmisel (pensioni- või riskikapitalifond) kasvada. See tähendab, et kapitalismis ei ole kapital sotsiaalsetes suhetes üksnes domineeriv, vaid ka akumuleeruv: sinna, kus on, tuleb juurde.
Looduse hävitamise seisukohalt meenutas kommunism kole kangesti kapitalismi ennast.
Teoorias ei tingi kuhjuv kapital veel majanduskasvu vajadust, sest ühtede kasv võib tulla teiste pankrottidest. Selline väljavaade oleks tõenäoliselt liiga julm isegi paljudele veendunud kapitalistidele, kes just kasvuideoloogiale (growthism) tuginedes usuvad, et majanduse kasvades saabub parem ühiskond kõigile (nn trickle-down economics). See usk, mis on praegu ka Eestis valdav, on tõenäoliselt põhjus, miks me pole näinud ajaloos kunagi tasaarenevat kapitalismi.
Tasaarengu kriitika ei ole suunatud ainult kapitalismile kui sellisele, vaid kasvuideoloogiale. Ajalugu on näidanud, et ka paljud kapitalismi alternatiivid, nagu käsumajandus Nõukogude Liidus või maoism Hiinas, võrdsustasid majanduskasvu heaoluga. Erinevalt totalitarismist ei olnud kasvuideoloogia paraku kõrvalekalle kommunismi ideaalist, sest ka Marxi nägemuses saabub kommunism pärast kapitalismi. Kapitalism kui vaheetapp pidi välja arendama piisava tootmisvõimekuse kommunismile üleminekuks (nn produktivism). Seega ei maksa imestada, kui looduse hävitamise seisukohalt meenutas kommunism kole kangesti kapitalismi ennast.
Erinevalt kapitalismist ei ole kasvuideoloogia sotsialismi paratamatu osa, sest arusaamu sotsialismist on erinevaid ja neist mitmed ei ole suunatud (majandus)kasvule (kasvõi primitiivne kommunism). Nii on ka mõned tasaarengu nimekad eestkõnelejad saanud inspiratsiooni sotsialismist, nt Giorgos Kallise „kasvuta sotsialism” või Michael Löwy „ökosotsialistlik tasaareng”. Sotsialism peabki olema jätkusuutlik alternatiiv kehtivale kapitalil põhinevale ühiskonnakorraldusele. Veelgi enam, sotsialistlikel liikumistel on olemas kogemus totalitarismi libeda tee vältimiseks, olgu selleks zapatistad Mehhikos või kurdid Rojavas.
Tasaarengu jäljed Marxi tekstides
Just selle eest hoiatab lugejat ka Saito. Tasaarengu eesmärkide püüdmisel on kerge anda järjest enam võimu riigile ning jõuda välja ühiskonnakorraldusse, milles loobutakse küll kasvuideoloogiast ja ka kapitalil põhinevast majandusest, tagades nõnda ühiskonnas suurema varalise võrdsuse, kuid indiviid on seevastu allutatud suuresti riigi poliitikatele. Saito nimetab seda „kliima maoismiks”. See tendents on tasaarengus praegu täiesti olemas, nt ideedes reguleerida, kui palju lapsi võib naine saada, teatud tüüpi teadustöö keelustamises (nt nanotehnoloogia) või ettepanekutes keelata rohkem kui kahe elamu omamine.[4] Tegemist on suurel skaalal (isiku)vabaduste piiramisega, mille soovimatuid tagajärgi oleme mõnel juhul juba ka näinud (nt Hiina ühe lapse poliitika).
Range riikliku regulatsiooni asemel näeb Saito parema meelega nõrgal riigivõimul põhinevat tasaarenevat ühiskonnakorraldust, mida ta ise nimetab tasaarenevaks kommunismiks.
Range riikliku regulatsiooni asemel näeb Saito parema meelega nõrgal riigivõimul põhinevat tasaarenevat ühiskonnakorraldust, mida ta ise nimetab tasaarenevaks kommunismiks. Siinjuures ei mõtesta Saito kommunismi ümber tasaarengu perspektiivist, hüljates nt „Kommunismi manifestile” omase eurotsentrismi ja produktivismi, vaid väidab koguni, et tasaarenev kommunism oligi Marxi lõpetamata jäänud projekt. Saito, olles läbi töötanud mitmed Marxi seni avaldamata märkmed, toob esile materjali, mis ilmestab olulisi muutusi Marxi vaadetes. Nii olevat Marx, tuginedes omaaegsete tuntud loodusteadlaste (nt Justus von Liebig ja Karl Fraas) uurimustele, mõistnud kapitalismi hävitavat mõju ja muutnud oma seisukohta seoses kapitalismi vajalikkusega. Veelgi enam, ta loobus ka oma eurotsentristlikust universaalse arengu teooriast ja tunnustas Venemaa „enda teed” kommunismi, väljendades seda selgelt kirjas ajakirja Otetšestvennõje Zapiski toimetusele.
Kuigi esmapilgul tundub Marxi tekstide tõlgendamine sellise detailsusega üksnes akadeemiline „targutamine”, tahab Saito rõhutada, et Marxi töö jäi lõpetamata ja ongi muutuvatest oludest lähtuvalt avatud edasiarendustele. Tõenäoliselt seetõttu jätabki Saito oma „Tasaareneva kommunismi manifestis”[1] kommunismi saavutamise tee lahtiseks ja pakub omalt poolt välja üksnes viis üldist põhimõtet, neidki pealiskaudselt käsitledes. Saito eesmärgiks näib olevat tuua kokku tasaareng ja marksistlik kapitalismikriitika, mis pole seni ühist keelt leidnud.
Valmis vastuseid pole
Lugeja on nüüd tõenäoliselt pettunud, sest tasaareneva kommunismi kohta ei öeldud midagi rohkemat, kui et „see pole kliima maoism” ja „see oli Marxi lõpetamata projekt”. Sama pettumus valdas esialgu ka mind, kui lugesin Saito tekste, aga teisalt, kas tõeliselt demokraatlik projekt mitte polegi see, mille puhul inimesed tulevad kokku ja teevad ise kohalikke olusid ja vajadusi arvestades otsuseid, vajamata selleks „liidrilt” saadud juhtnööre?
Kas tõeliselt demokraatlik projekt mitte polegi see, mille puhul inimesed tulevad kokku ja teevad ise kohalikke olusid ja vajadusi arvestades otsuseid, vajamata selleks „liidrilt” saadud juhtnööre?
Just selles tähenduses ongi tootmisprotsesside demokratiseerimine (üks tasaareneva kommunismi alustaladest) juba piisav suunis. Sealt edasi peaks kulgema juba demokraatlik protsess ise. Seega ei kirjuta tasaarenev kommunism ette tulevikku, vaid õpetab, kuidas murda välja kapitalismist ja elada antropotseen üle demokraatlikult ilma „suure juhi” piibli või eliidi kirjutatud poliitikata.
[1] Saito, K. 2024. Slow Down: How Degrowth Communism Can Save the Earth.
[2] Vt nt Alexander, S.; Gleeson, B. 2019. Degrowth in the Suburbs: A Radical Urban Imaginary. Või Andreucci, D.; McDonough, T. 2015. Capitalism. – Degrowth: A Vocabulary for a New Era (toim. Kallis, G.; D’Alisa, G.; Demaria, F.).
[3] Keda huvitab kapitalismi loogiline vastuolu tasaarenguga, siis T. Parrique pakub oma doktoritöös „The political economy of degrowth” (2019) sel teemal eri vaateid koondavat ülevaadet.
[4] Vt nt Parrique’i lisa 5, milles on toodud kokkuvõtvalt välja tasaarengu poliitikasoovitused.
Sven Anton on jurist ja tarkvaraarendaja, sotsialist ja tasaareneja.
Agve Urm on kollaažikunstnik ja kunstiajakirja Semioculus kuraator.
