Ingliskeelses inforuumis ja vabas (loe: neoliberaalses) Eestis meemikultuuri kukil üles kasvanud noored vasakpoolsed on olemas. Jah, päriselt! Võrreldes meie varasemate anarhistlike või sotsialistlike ettevõtmistega kummitavad neid aga isoleeritus, visioonipuudus ja nõrk side kohalike probleemidega.

Müürileht kohtus kümne noore vasakpoolsega, et kontrollida Eesti vasakpoolsuse pulssi. Kas see hingitseb? Kogub hoogu? On juba käega löönud? Millest unistab? Kust saab inspiratsiooni? Kuidas omavahel ühendub? Milliste siltide alla koondub? Keda valib? Need on mõned küsimused, mille esitasime oma allikatele, kellest enamik kuulus sellesse eagruppi, kus veel õpitakse, otsitakse, tehakse esimesi samme tööturul ja katsetusi poliitikas. Ammendavat vastust kümne noorega vestlemine loomulikult ei anna, kuid mingid jõujooned manab esile. Kui pikka teksti lugeda ei jaksa, siis lühike diagnoos on järgmine: patsient veel elab, kuid teda kimbutavad kroonilised haigused ja letargia.

Alguspunkt – paremradikaalsus

Võitlevaks vasakpoolseks, anarhistiks, kommunistiks – nimetage neid, kuidas soovite – ei saada tänapäeval Marxi või Engelsi tekste tudeerides. Ei doktrineeri siinmail noori selles suunas ka pere ega õpetajad. Enamik meie intervjueeritavatest ei sattunud oma poliitilise kujunemistee alguses vasakpoolsetest ideedest vaimustunud sõpruskondadesse. Vastupidi, pigem kirjeldatakse ennast meile selle tee alguses ihuüksi. Õnneks on leiutatud kõigi nende keeruliste ismide tundmaõppimiseks internet, mille riske ja võimalusi on veebiavarustes navigeerimisega harjunud Z-generatsioon omal nahal kogeda saanud. „Massiivne,” võtab 18-aastane Eliis lühidalt kokku virtuaalmaailma mõju oma maailmavaate kujunemisele.

Aga ärge arvake, et see kujunemislugu on sirgjooneline, saades alguse mõnest tabavast meemist ja lõppedes hiireklõpsuga jälgimisnupul noorsotside Instagrami kontol. Kui rääkida üldse paremradikaalsusega paralleele luues mingisugusest alt-left pipeline’ist, saab see meie allikatele toetudes tihti alguse hoopis misogüünsetest, antifeministlikest ja rassistlikest suunamudijatest. Nendestsamadest, keda tõenäoliselt ka mitmed Sinise Äratuse liikmed on suure huvi ja andumusega jälginud. 

Just meessoost allikate lugusid kuulates hakkab korduma sarnane narratiiv: pisut eraklik teismeline noormees, kellel on peas palju küsimusi ja käes palju aega, veetmas tunde YouTube’is videoid vaadates või netifoorumeid lugedes. Ja nende lävepakuks sellesse uude maailma on liigagi tihti mõni vähem või rohkem paremale kalduv sisulooja. Näiteks Alar ja Raul huvitusid esiti ateistlikest ja antifeministlikest kanalitest. Alari sõnul olid need eelmise kümnendi keskel internetis väga populaarsed. 

Mõlemad noormehed väidavad, et see ekskurss jäi neil õnneks lühiajaliseks. Alar tajus, et nendes videotes polnud kõik päris õigesti: „Hakkasin neist peagi läbi nägema, sest seal oli palju vihkamist ja vähe analüüsi.” See äratundmine viis nad aegamisi teistsuguse, feministliku ja kapitalismikriitilise content’i juurde. 

Mark Aleksander: „Mina radikaliseerusin just EKRE pärast.”

Siin on mittetäielik nimekiri isikutest, kes on aidanud noortel vasakpoolsetel viimase kümne aasta jooksul poliitilise virgumiseni jõuda: Helme, Trump, Kaalep. Just nende poliitikute retoorika, mis mingeid inimgruppe alandab, solvab, ründab ja vaenab, on tekitanud mõnedes noortes soovi asuda vasturünnakule. „Võin öelda, et mina radikaliseerusin just EKRE pärast,” kinnitab Mark Aleksander. Ta meenutab eelmise kümnendi keskpaika, kui kogu Euroopat raputas pagulaskriis. Ta hüppas toona 13-aastase poisina pea ees pagulasdebati sisse. Pilt, mis sealt avanes, oli õõvastav: „Ma mõtlesin, et kuidas saab sellist asja üldse uskuda, mida ekreiidid räägivad, et pagulased tulevad ja hakkavad kõike õhkima ja vägistama. Või et valged inimesed kaovad Eestist ära. Ma ei olnud varem kursis, et osa ühiskonnast on nii väärastunud põhimõtetega.” Niisamuti räägib Austrias üles kasvanud Jens, kuidas Eesti poliitika teda seni eriti ei huvitanud, kuni võimule tuli EKREIKE koalitsioon. Seejärel andis ta endale lubaduse, et liitub esimese poliitilise noorteorganisatsiooniga, mis toetab abieluvõrdsust. Nii saigi Jensist ühel hetkel sotsiaaldemokraatide liige. 

Aga oma südame vasakpoolsusele avamine võib käia ka tunduvalt elulisemat rada pidi. Näiteks hakates tajuma enda ümber ebavõrdsuste võrgustikku. Kui interneti mõjuks hindas Eliis umbes 80%, siis ülejäänud 20% (kui mitte rohkem) noorte kujunemisloost võib panna inimestega suhtlemise ja isiklike kogemuste arvele. Olgu selleks siis poliitiliselt mõtlevad või suisa aktiivsed pereliikmed, mõni ebameeldiv töökogemus, klassikaaslaste reisifotosid vaadates tekkiv kihvatus või lähedalt nähtud vaesus.

Kuna intervjueeritavad on kasvanud üles taasiseseisvunud Eestis, moodustab kapitalistlik loogika „võitjad võtavad kõik” neile juba lapsepõlvest tuttava taustsüsteemi, mille kritiseerimiseks on nad saanud tööriistad nii internetist kui ka haridussüsteemi kaudu, kuid millest väljaastumiseks pole neil piisavalt vahendeid, rääkimata siis selle lammutamisest. Tajutav konflikt kapitalismi lubaduste ning noorte isiklike kogemuste ja väärtuste vahel tekitas intervjueeritavate jaoks psühholoogiliselt selgeid vastuolusid. Praktilise vabaduse võiks garanteerida karjäär, kuid postmaterialistliku põlvkonna liikmed ei taha raisata oma aega üheksast viieni kontoris tiksumise peale. „Noortel, kes suunduvad praegu ülikoolist tööturule, ei olegi mõtet töötada, sest raha väärtus peos väheneb. Inimene peab olema väga ignorantne või privilegeeritud positsioonis, kui ta ei märka praegust situatsiooni. Kellel üldse on hästi läinud?” küsib Karl Joosep. 

Jalad Eestis, süda välismaal

„Ma pole Eestist otseselt huvitatud, sest see on väike ja mõttetu maailmanurk,” poetab Raul vastuseks küsimusele oma meediatarbimise harjumuste kohta. See vastus annab laiemalt edasi seda, kuidas noored maailmaga suhestuvad ja mis probleemid on nende jaoks üleüldse relevantsed. Saara kirjeldab näiteks, kuidas ta Black Lives Matteri protestide ajal internetist lisamaterjali otsis. Artur meenutab vestluse käigus videoid mustanahalisi peksnud politseinikest, mis ikka ja jälle tema infovoogu jõuavad. Nii Artur kui ka Sandra elavad kaasa põliselanikele, kes Ameerikas ja Kanadas eri torujuhtmete vastu võitlevad. Arturit paeluvad lisaks veel zapatistid ja kurdide vabadusvõitlus. Need on mõned näited läänemaailmas vasakpoolsete seas palju tähelepanu pälvinud teemadele keskendumisest. Lühikest aega noorsotse juhtinud Eliis tunneb muret, et noorte vasakpoolsete Lääne poole pürgimine on toonud endaga kaasa ükskõiksuse kohalikul tasandil, kus noored saaksid reaalselt midagi muuta. Siinset elukorraldust võetakse tema kogemuse põhjal aga kui paratamatust. 

Elise Rohtmets, kes on ringelnud Eesti vasakpoolsetes seltskondades juba 15 aastat, kasutab selle fenomeni kirjeldamiseks mõistet „kultuuriline dissonants”. Tegemist olevat levinud tendentsiga, kus internetist leitud probleemistikke imporditakse Eestisse ja painutatakse siinsesse konteksti. Põlvkonda, keda me selle artikli tarbeks intervjueerisime, ei pea ta seepärast mitte Eesti vasakpoolseteks, vaid vasakpoolseteks noorteks, kes lihtsalt juhtumisi paiknevad füüsiliselt Eestis. Tegelikult võiksid nad rääkida täpselt sama juttu Leedus või Jaapanis.

Raul: „Ma pole Eestist otseselt huvitatud, sest see on väike ja mõttetu maailmanurk.”

Rohtmetsa hinnangul on põhjustanud kultuurilise dissonantsi muutused inimeste infotarbimise harjumustes: kui veel 10–15 aastat tagasi lugesid Eesti vasakpoolsed originaaltekste ja üritasid neid võimaluse korral eesti keelde tõlkida, siis nüüd toimub kohtumine paljude teooriate ja kontseptsioonidega sotsiaalmeedias mõne välismaa sisulooja vahendusel, tihtilugu pealiskaudsete lühivideote kujul, kus originaaltekstides käsitletud teooriaid näitlikustatakse suunamudija kodukultuuris relevantsete probleemide kaudu.

Kui kultuuriline dissonants on järjekordne näide elukaugusest, millega vasakpoolseid on Eestis juba aastaid tümitatud, siis küberruumis varitseb ka oht muutuda vargsi Kremli ööbikuks. Vasakpoolne angloameerika veebimeedia on küllastunud väljaannetest ja arvamusliidritest, kes on müünud miljonitele sotsialistliku revolutsiooni pähe juba aastaid Venemaa jutupunkte. Täieulatuslik sõda Ukrainas oli see, mis maskid lõplikult eest tõmbas. Mark Aleksander tabas ennast seejärel mõttelt, et suur osa meediast, mida ta jälgis, ei olnud tingimata vasakpoolne, vaid läänevastane. Lääne kritiseerimine on nendes väljaannetes tema sõnul jätkunud, kuid sisulise uuendusena on hakatud nüüd ka Venemaad kiitma.

Meie allikatel õnneks Venemaa suhtes illusioone pole, kuigi ka nemad on kohanud rahvuskaaslasi, kes on tutvustanud ennast stalinistide või maoistidena. „Minult on küsitud, kuidas ma saan olla vasakpoolne ja lehvitada samas fašistlikku lippu,” meenutab Jens olukorda, kus ta Ukraina toetamise eest teistelt vasakpoolsetelt nahutada sai. Ultravasakpoolseid leiduvat nii Pirogovi pargis kui ka noorsotside ridades.

Sildid kui kuumad söed

Kui kokku saavad kaks inimest, kes nimetavad end sotsialistiks, keskendutaksegi jagatud ideede ühisosale. Kui kokku saavad kaks inimest, kellest üks nimetab end libertaarseks sotsialistiks ja teine demokraatlikuks sotsialistiks, läheb rõhuasetus tõenäoliselt kohe sellele, mis on nende arusaamades erinevat. See, et vasakpoolsed vihkavad üksteist rohkem kui oma ideoloogilisi vastaseid paremsektoris, on juba meemi staatusesse tõusnud käibetõde. Mark Aleksandril on rahvusvahelistest veebifoorumitest meeles peamiselt absurdi kalduv pidev omavaheline nääklemine. 

Vaielda vasakpoolsetele meeldib. Eliis teab rääkida, et Lääne suhtlusplatvormidel käivad diversandid sihipäraselt teadlikku lõhestustegevust tegemas. „Kommuunidesse süstitakse sisse teemasid, mis võiksid inimesi lõhestada,” selgitab ta. Samal põhimõttel on tegutsenud Twitteris Rohtmetsa sõnul cat girl’i profiilipildiga end stalinistina määratlevad võltskontod. Paraku neelavad vasakpoolsed liigagi tihti sööda alla ja alustavad ennastunustavalt klaviatuurisõda. Kodusõda. 

Eliis: „Ma ei taha lisada endale ühtegi silti, mis ütleks, et ma olen kas sotsialist või anarhokommunist, sest mul on tunne, et nende tähendused ja alatoonid muutuvad pidevalt.”

Eelnev aitab ehk selgitada, miks enamik noori, kellega me vestlesime, tundusid istmel nihelema hakkavat, kui palusime neil lisada enda vaadetele täpse sildi. Vasakpoolne? Jah. Olude sunnil sotsiaaldemokraate või rohelisi valiv? Võib-olla tõesti. Sellised sildid nagu kommunist, marksist või anarhist ei kippunud aga (paari erandiga) iseenda vaadete kirjeldamisel esile tõusma. Näiteks Saara mõtiskleb nii: „Olen sotsiaaldemokraat, isegi kui ma tunnen, et nad ei esinda päris minu vaateid. Ideaalses maailmas olen ikkagi sotsialist. Ma pole julgenud ennast defineerida, sest ma päris täpselt ei tea ideoloogiaid.” Siltide konnotatsioon kipub hüperühendatud ja väga polariseerunud maailmas kiirelt kannapöördeid tegema. „Ma ei taha lisada endale ühtegi silti, mis ütleks, et ma olen kas sotsialist või anarhokommunist, sest mul on tunne, et nende tähendused ja alatoonid muutuvad pidevalt,” märgib Eliis. 

Olgu see siis kodus, koolis või TV3-s, vabas Eestis üles kasvanud noori ümbritsevad inimesed, kellel on juba olnud teatav kokkupuude (autoritaarse) sotsialismiga. Nõukogude Liidu taaka ei tasu noorte identiteedimarkerite kasutamise juures alahinnata. Tõenäoliselt välditakse sõnu, mis võiksid tuua kuulaja silme ette pildid GULAGist ja paberisse mässitud lastevorstist, sest trauma täidab need sisuga, mida ütleja tegelikult ei mõtle. Tühjast kohast kerkivat reaktiivsust kommenteeris ka Mark Aleksander: „Kui ma vaatan Eesti ühiskonna poliitilist debatti, siis mul on selline tunne, et meil on nõukogude vägistamisest nii sügav trauma, vähemalt vanemal põlvkonnal, et isegi reformierakondlasi kutsutakse avalikes aruteludes igal pool kommunistideks ja timukateks.” Meie intervjueeritavate sotsialistlik või anarhistlik utoopia näeb välja täiesti teistsugune kui Nõukogude Eestis.

Aga mida tahetakse?

Kui ei soovi hoida end 24/7 kursis sellega, mis ideid nimetusele külge poogitakse, tundub mõistlik sildid kui sellised kõrvale jätta ning läheneda poliitikale kaasus- ja probleemipõhiselt. Aga mis probleemid vasaknoori kõnetavad? Esmajärjekorras mainiti vastandumist kapitalismile. Näiteks Saara arvab, et „kapitalism viib meid lõpmatusse hukku, kus me töötame, et teenida raha, et siis seda kulutada, et siis jälle töötada ja lõpetada lõpuks läbipõlenuna”. Väike hulk intervjueeritavatest pidas probleemiks vaesust. Hoopis levinum oli viha rikkuse ja vara omale kuhjanud üksikinimeste ning maailmas kõiksugu rõvedusi korda saatvate korporatsioonide vastu.

Lääts, mis võimaldas kritiseerida uuskonservatiive, kapitalismi ja meie (võrdlemisi maskuliinset) töökultust, on feminism. „Minu jaoks teevad vasakpoolse maailmavaate edendamisel kõige enam tööd hoopis feministid,” kuuleme Jensilt. Mitu ka ise kväärkogukonda kuuluvat intervjueeritavat nägid võtmetähtsusega seksuaalvähemuste õigusi ja tundsid vajadust lõpetada sooline diskrimineerimine, ehkki ühtegi spetsiifilist poliitikasoovitust siinkohal ei mainitud.

Saara: „Kapitalism viib meid lõpmatusse hukku, kus me töötame, et teenida raha, et siis seda kulutada, et siis jälle töötada ja lõpetada lõpuks läbipõlenuna.”

See oli sümptomaatiline. Kui küsisime täpsemaid poliitikasoovitusi, võis tabada noorte pilgus segu mõtlikkusest ja paanikast. Jah, vähem vaesust, mõistlikumad töötingimused, kliimakriisi lahendamine – aga kuidas? Ühelt poolt on loomulik, et nii noored ei pruugi osata täpseid seaduseelnõusid kohe lauale panna – see eeldaks ühte teemasse süvenemist ja intiimset arusaama seadusandliku aparaadi toimimisest. Teisalt oli tajutav, et puudus progressiivne visioon. Intervjueeritud noorte poliitilisus toimis enamasti reaktiivselt, mitte proaktiivselt. Kuid ainult millegi vastu pikalt võidelda ei jaksa.

Siinkohal eristusid Eliis ja Jens – vast seetõttu, et mõlemal on seljataga intensiivne poliitiline kogemus. Kui palume Eliisil julgelt unistada, kirjeldab ta ideaalmaailma järgmiselt: kõigile oleks garanteeritud eluase, kodanikupalk, kvaliteetne haridus, lühemad tööpäevad ja töönädalad… Selle kõrval kirjeldab ta ka teatud võbinamuutust: rohkem avatust ja aktsepteerimist, suhtlust naabrite vahel, oma oskuste-teadmiste hinnalipikuta jagamist. Jensil on aga tagataskus pikk plaan vasakpoolsetele – vabaneda 20. sajandi ahelatest. „Meil tuleb rääkida töötajate õiguste asemel neljapäevasest töönädalast, kooperatiivsetest töökohtadest ja töötajate esindatusest ettevõtete juhatuses,” nimetab ta konkreetseid ideid, mis võiksid ajusurmas vasakpoolsuse uuele elule turgutada.

Ambitsioon – püsida elus

Aasta oli siis 2006, kui Ameerika presidendi George W. Bushi Eesti visiidi ajal korraldasid kohalikud anarhistid esimest korda suurema avaliku aktsiooni. Kõigest paari kuuga oli PunaMust suutnud panna endast huvituma nii kohaliku meedia kui ka kaitsepolitsei. Viimast vaatamata sellele, et PunaMusta varasemad aktsioonid hõlmasid näiteks lumememmede meisterdamist kliimakriisile osutamiseks, tarbimisvastaste lendlehtede jagamist Viru Keskuses, piknikut sel ajal veel parklana kasutuses olnud Vabaduse väljakul ja loomaõiguslastega ühes korraldatud pikette karusnahakaupluste ees. Ilmselt tundus Eesti julgeolekuorganitele konkreetsetest aktsioonidest ohtlikum toona läänemaailmas vasakpoolsusega kaasas käinud kuvand. Alates Seattle’i 1999. aasta globaliseerumisvastastest meeleavaldustest jõudsid Eesti meediasse regulaarselt kaadrid maailma majanduseliidi tippkohtumisi saatvatest protestidest. Sealt vaatas vastu vihane ja agressiivne rahvahulk, mis hakkas kollektiivses teadvuses sümboliseerima anarhismi ja vasakäärmuslust, seda isegi postkommunistlikus Ida-Euroopas.

Kuigi PunaMust tegutses rühmitusena aktiivselt ainult kaks aastat, on fakt see, et nullindate keskel pakatas vasakpoolsus energiast, oli otseühenduses globaalsete protsessidega ega kartnud ennast tänavapildis manifesteerida. See oli nähtav ja status quo ihalejate jaoks isegi hirmutav. Punamustlaste ambitsioonid olidki suured. „Meie haare ja mastaap oli maailmarevolutsioon – tahtsime kõik korraga ära parandada,” ütleb Indrek Haas, üks liikumise algatajatest. Igapäevaselt tähendas see siiski peamiselt lõputuid vaidlusi PunaMusta veebifoorumis. Haas võrdleb foorumit poliitikakooliga, kus said selgema sisu mitmed vasakpoolse ideoloogia baasmõisted.

Praegu puudub anarhistlikel ja sotsialistlikel liikumistel kunagine hoog ja mastaap. Õigemini selliseid liikumisi põhimõtteliselt ei eksisteerigi. PunaMustast kasvas küll välja mitmeid algatusi – osa liikmetest lõi peagi keskkonnaühenduse Eesti Metsa Abiks, sündisid mitmed loomakaitseorganisatsioonid ja skvotid –, kuid kadus kese ja kohtumispunkt, mis neid initsiatiive ühendaks. Nii ütleb Saara, et ta isegi ei kujuta ette, kust võiks sarnaste vaadetega inimesi otsida. Rohtmets, kes on kõigele muule lisaks koordineerinud aastaid vasakpoolset kogukonnakeskust Ülase12, kurdab, et noori aktiviste on väga keeruline leida: „Ma ei tea, kus peaks selleks turundama. Ma ei oska neid Discordi servereid üles leida.”

Pulbitseva vasakpoolse veebifoorumi asemel toimuvad tulised ja sisulised vestlused vasakpoolsuse ajaloost või tulevikustrateegiatest nüüd reeglina mõnes lokaalis. Tartus on kujunenud vasakmõtte kogunemispunktiks näiteks Pirogov, nii plats kui ka baar Rüütli tänaval. Sealsed püsikunded moodustavad ühe vasakpoolselt meelestatud sõpruskonna, kus poliitilisi vaateid manifesteeritakse peamiselt neist õlleklaasi taga kõneledes või siis üksteist abistades. Kui küsida, mis on olnud pirogovlaste kõige radikaalsemad sammud kapitalistliku süsteemi õõnestamiseks, vastab Artur, et elus püsimine ise on olnud päris suur kollektiivne pingutus.

Süsteemide muutmise ambitsiooni asemel kuulemegi hoopis mikrohäälestustest ehk katsetest luua kapitalistliku süsteemi sees väikeseid oaase, kus kehtiksid teistsugused reeglid. Artur nimetab sellise praktika viljelejat insurrectionary’ks. „Ma ei ürita korda muuta, vaid elada nii, nagu kord oleks juba muutunud. Üritan mitte lasta ennast häirida sotsiaalsetest normidest ja reeglitest, millesse ma ei usu. Selleks et vabaks saada, peab vabana elama. See ongi juba natuke süsteemi muutmine,” selgitab ta.

Artur: „Ma ei ürita korda muuta, vaid elada nii, nagu kord oleks juba muutunud.”

PunaMusta tüüpi liikumise taasloomisest rääkimine tekitab selgeid erimeelsusi. Haas ise usub, et niigi polariseerunud ühiskondlikus kontekstis valaks anarhistlik algatus tulle ebavajalikku õli. Teistes tõstab sellest mõttest kuuldes kohe pead vasakpoolsetele omane hierarhiavastasus. Alarile heiastub näiteks NSV Liidu kommunistlik partei – väljavaade, millest tuleks kauge kaarega mööda käia. Tema ideaal on PunaMustale järgnenud tegevusloogika, kus vasakpoolsed vaated on pihustunud laiali eri organisatsioonide ja ühiskondlike liikumiste vahel. „Meil ei ole vaja organisatsiooni, vaid üksikuid inimesi, kes mõtlevad veidi teistmoodi,” leiab Alar.

Talle oponeerib Mark Aleksander, kelle arvates peaks Eestis toimuma vaikne vasakpoolsuse kapist välja tulemine, mille esimese sammuna oleks vaja luua inimnäoline liikumine. Selline, mis adresseeriks selgelt Ida-Euroopa ajaloolist kommunismitaaka. „Meie ühiskonnal on meeles variant vasakpoolsusest, mis rikkus ära paljude inimeste elu. Me peame Eestis väga sügavalt läbi mõtlema, mis trauma meil sellega on ja kuidas me sellest üle saame. See on eeldus, et Eestis üldse midagi toimuma hakkaks,” ütleb Mark Aleksander. 

Rohtmets on näinud, kuidas ka Ida-Euroopas on võimalik luua elujõulisi vasakpoolseid kogukondi. Ta toob näiteks Tšehhi, kus anarhistid korraldavad techno-pidusid ja teevad neile otsa protesti. Või siis vastupidi. Säärased kogukondlikud üritused on mujal maailmas liikumiste südameks, eestlaste jaoks kõlab poliitika ja tantsu ühendamine aga ebaloomulikult. Seepärast võiks Rohtmetsa arvates alustada Eestis staatilisematest ja turvalist distantsi pakkuvatest formaatidest, nagu vestlusring või lugemisgrupp. 

Valimispoliitika – pigem ei 

Eesti poliitika vasaktiiba on esindanud parlamendis viimased kaks kümnendit sotsid ja Keskerakond. Viimast ei maini noored vasakpoolsed intervjuude käigus mitte kordagi. Jüri Ratas & Co. justkui ei eksisteerikski nende poliituniversumis. Sotside kohta on aga peaaegu kõigil midagi öelda. Neid on valitud ja neis on pettutud. Neile on kaasa elatud ja neis on pettutud. Nendega on liitutud ja neis on pettutud.

Äsja erakonna ukse oma selja taga pauguga kinni löönud Jens teatab, et ta pole kohanud Eestis ühtegi vasakpoolset, kes oleks olnud vaimustuses sellest, mida sotsid teevad. „Väga paljud valivad sotse, kibe maik suus,” on ta veendunud. Ta on pidanud tundma korduvalt piinlikkust, nähes, mille eest sotsid on seisnud. Parem pole olukord noormehe nägemuses ka noorsotside ridades: „Seal on palju oudekkiloonelikku mõtlemist – ohverdatakse teatavad väärtused mingite teiste väärtuste nimel ja seda tehakse sealjuures väga ekstreemselt. Näiteks räägiti koostööst Sinise Äratusega, sest mõlemad seisavad mittekodanliku majanduspoliitika eest. Või siis oli keeruline mõista hukka uiguuride tagakiusamist Hiinas, sest Hiina oli endine kommunistlik riik, mille kohta ei tohtinud halvasti öelda.” Ometi peab ta tõdema, et alternatiiv sotsidele Eestis puudub.

Alar: „Mul pole seoses valimistega eriti lootusi.”

Mõnede vasaknoorte jaoks pakub alternatiivi erakond Eestimaa Rohelised. Vennad Artur ja Alar on valimistel roheliste poolt hääletanud, kuid mitte selleks, et parlamenti oma esindaja saata. Mõlemad selgitavad, et nad arvestasid valimiskasti juures teadlikult sellega, et rohelised jäävad allapoole valimiskünnist. „See on nagu kasti tühja sedeli panemine, aga sellest on natuke rohkem kasu, sest nad võivad saada seeläbi raha, et oma tegevustega jätkata,” põhjendab Artur. Alar ei usu, et valimiste kaudu oleks eriti võimalik midagi saavutada: „Mul pole seoses valimistega eriti lootusi.”

Tõsi, ka PunaMust jagas sarnast arusaama. Haasi väitel keeldusid paljud punamustlased kategooriliselt valimistel osalemast, sest see oleks legitimeerinud parteipoliitilist süsteemi, mille puhul tunti pettumust. Kas aga kogu maailma on võimalik muuta rohujuuretasandil? Vasakpoolsete allergiline reaktsioon võimu, tsentraalsete süsteemide ja esindusdemokraatia põhimõtete suhtes paneb paratamatult küsima, kuidas viia kokku radikaalsed visioonid kodanikupalgast või õiglasest rohepöördest praktikaga, mille keskmes on mikrohäälestused ja jutuajamised.

Radikaalsus – edukalt tasalülitatud 

Ratsionaalne anarhist. Sellist terminit kasutab Artur enda ja paljude teiste noorte kohta. Tegemist on anarhistiga, kes teab, et ta elab rõhuvas süsteemis. See tekitab temas küll masendust, aga tegu on paratamatusega, mida jääb üle ainult nentida. Artur tunnistab, et ta on teoorias üsnagi radikaalne roheline. Põhimõtteliselt pooldab ta tulepommide õlitehastesse loopimist, kuid praegu piirdub tema radikalism Instagrami postitustega. Akt, mille teeb kraadi võrra äärmuslikumaks nende oma nime alt avaldamine. Ka Raul kõneleb vara hävitamisest ja kahjustamisest, kuid nimetab seda tulevikumuusikaks: „Praegu ei ole selleks õige aeg. Elu on veel liiga ilus.” Raul küll valmistab end selleks tulevikuvisiooniks ette, loob tutvusi ja ehitab võrgustikke. 

Mark Aleksandri arvates on vasakäärmusluse ideaal kättesaamatu – see olevat inimene, kes viskab oma kohaliku Rimi aknast sisse Molotovi kokteile, kasvatab isiklikus kasvuhoones kogu oma toidu, ei osta mitte midagi ja korraldab päev läbi revolutsiooni. Aga sellist inimest ei olevat enam olemas. Või kas kunagi üldse on olnudki? Äkki on töölisrevolutsioonid meie kujutlusvõimet piiranud, andes kätte liiga jäigad raamid nüüdisaegse vastupanuvõitleja kujutamiseks. Nende küsimusteni jõuab Mark Aleksander, kui ta kritiseerib Tallinna jõuka keskklassi võsukeste kapitalismivastaseid hoiakuid: „Reaalselt toetavad nad kapitalismi rohkem kui enamik teisi inimesi. Aga kui ma nimetan neid šampanjasotsialistideks, siis kas ma ise olen põllul või terasetehases, oman kahte veeklaasi ja paari kummikuid ning see ongi kogu minu varandus?”

Keskkonnahoid on läbiv niit, mis ühendab kõiki intervjuusid. Selles, et põhisüü kliimamuutustes lasub suurkorporatsioonidel ja teovõimetutel valitsustel, noored ei kahtle. Sellest hoolimata ei võitle nad süsteemi vastu kollektiivselt, vaid loetlevad individuaalseid praktikaid, millega soovitakse planeeti päästa. Ikka prügi sorteerimine, veganlus, kiirmoe vältimine, tarbimise vähendamine. Paaril korral mainitakse seejärel, et ennast tuntakse ikkagi pisut halvasti, sest saaks ju veel rohkem. Kliimamuutuste peatamine sõltub meie kõigi individuaalsest panusest – selle kontseptsiooni on suutnud suurimad saastajad edukalt maha müüa ka inimestele, kes võiksid olla hulkadeks koondudes nende suurimateks oponentideks.

Karl Joosep ütleb, et argielu takistab tema jaoks süsteemikriitikat ja keerab võitlusvunki maha.

Hulkadeks koondumise puhul tuuakse intervjuudes ühe takistusena välja puuduv ajaressurss. Kapitalistlik töömudel kurnab ka noori, kes teevad alles oma esimesi samme iseseisvas elus. Karl Joosep ütleb, et argielu takistab tema jaoks süsteemikriitikat ja keerab võitlusvunki maha. „Kapitalistlik süsteem võtab meilt kogu aja ära,” täiendab teda Sandra, kes ise enam tööl ei käi ja näeb selle asemel iga päev kurja vaeva, et ennast süsteemist lahti ühendada. Nii on ta võtnud päevakava koostades eesmärgi lähtuda süsteemi heaolu asemel isiklikust heaolust. Enda sõnul tegeleb ta praegu peamiselt inimeste võimestamisega ja selliste ettevõtmistega, mis teeksid ruumi teist laadi eludele. „Meil pole ajuressurssi, et olla normaalsed inimesed oma vigade ja olemuslike omapäradega. Peame kogu aeg mingit poosi hoidma. Inimesed polegi enam päris inimesed, vaid lihtsalt päheõpitud laused,” prahvatab Sandra. 

Hiliskapitalistlikus ühiskonnas „ärkvel” meelega ringi liikumine hakkab kiirelt ajudele – mõtle näiteks sellele õnnetule Sokratesele. Kui uurisime Karl Joosepi käest, kas wokeness on ta vaimsele tervisele põntsu pannud, vastas ta resoluutselt: „Ah, sada protsenti.” Jensi retooriline küsimus võtab probleemi hästi kokku: „Kas vaimse tervise probleemide levik ei ole äkki haige ühiskonna sümptom, mitte haige indiviidi oma?” Vaestes oludes üles kasvanud Sandra, kes puutus teismelisena koolis kokku varakatest peredest lastega, nägi lõhet selles, millise surve all on kasvamisega seotud küsimustele vastuste otsimisel vaestest ja rikastest peredest lapsed: „Mul on elu jooksul kolm sõpra ennast ära tapnud, sest nad pole suutnud oma probleemidega toime tulla. Samas on mu klassikaaslased tulnud sarnastest probleemidest välja võitjatena.” 

Väike lootuskiir

Liikumist ei ole, esindatus puudub, kapitalism lämmatab protestivaimu juba eos. Kas pilt Eesti vasakpoolsusest on tõesti nii trööstitu? Haas seepärast muret ei tunne. Ta ei soovita noortel PunaMusta kombel kogu maailma parandama hakata. Pidev reageerimine olevatki PunaMustale lõpuks saatuslikuks saanud. „Inimesed võiksid tegeleda toimivate kogukondade loomisega, et lahendada igapäevaprobleeme. Tehke põllumajanduskommuune või housing-projekte,” pakub Haas. Selles suunas ongi vasaknoored liikunud. Raul külastab ökokülasid ja huvitub tasaarengust. Eliis on korraldanud koos noorte rohelistega supikööke ja õmmelnud heategevuslikul eesmärgil kotte. Sandra loob enda ümber geriljaaednike võrgustikku.

PunaMustast välja kasvanud loomaõiguslaste tegemisi kõrvalt jälgides näeme, kuidas aastatepikkuse huvikaitse tulemusel peavad karusloomafarmid 2026. aastal oma uksed sulgema. Sellise süstemaatilise tegutsemisega võrreldes on paar korda tänaval ruupori ja plakatitega vehkimine lapsemäng. „Aga valmisolek aeg-ajalt „teravat teha” peab loomulikult olemas olema,” lisab Haas kiirelt.

Jens: „Minule suur fatalism ei meeldi – see muudab su kibestunud tugitoolisotsialistiks, kuid kibestumine ei vii tegelikult mitte kuhugi.”

Ja äkki on vasakpoolsetel varsti taas ka kedagi valida. MTÜ Progressiivne Liikumine pole veel erakond, kuid see koondab endas eri parteidesse kuuluvaid progressiivse mõtteviisiga noori. Jens, kes kuulub liikumise juhatusse, võrdleb seda mõttekojaga, mis sai loodud selleks, et progressiivsed vaated rohkem kõlapinda saaksid. Lai progressiivsuse mõiste sai tema sõnul meelega valitud, et luua barjääride asemel sildu. Lähenevate valimiste eel plaanib Progressiivne Liikumine panna kirja manifesti, millega eri erakondade poliitikud saaksid liituda. Jensi soov on maandada liikumise kaudu ka poliitväsimust, mis on vasakpoolsete seas maad võtnud. „Kuna kõigil on suur frustratsioon, siis peaks just see olema näitaja, et midagi peab tegema. Minule suur fatalism ei meeldi – see muudab su kibestunud tugitoolisotsialistiks, kuid kibestumine ei vii tegelikult mitte kuhugi,” ütleb ta veendunult. 

Ingmar Järve (alias GUTFACE) on Jõhvist pärit multidistsiplinaarne kunstnik, kes teeb igapäevatööna oma stuudios festivalidele, muusikutele ja kultuuriüritustele graafilist disaini, animatsioone ja illustratsioone. Lisaks on ta aktiivne Ajuokse kunstirühmituse liige.