Austraalias sündinud multitalent Olev Muska on inspireeritud ühtaegu nii Kraftwerkist kui ka Veljo Tormisest, kellest viimase looming on saanud Muska käe all korduvalt uusi pööraseid tõlgendusi. Saame teada, mida arvas nendest tõlgendustest Tormis, millised on tema esimesed mälestused Eestist ning miks ta kunagi writer’s block’i pole kogenud.

„Vigurdamine” – just see sõna jääb mind kummitama, kui vestlen ühe esmaspäeva varahommikul videokõnes elektrooniku, kunstniku ja graafilise disaineri Olev Muskaga. Tema päikselises Austraalias, mina semisuvises Tallinnas. Muska jutust tihti läbi lipsav „vigurdav” näibki olevat parim sõna, millega kirjeldada tema muhedat karakterit ja loomingut, milles eesti rahvamuusika kullavara elektronalkeemia toel happe-, elektro-, müra- või techno-võtmesse muundub, devalveerimata seejuures algmaterjali väärtust. Muska jaoks on peamine, et oleks lõbus ja mänguline, kaotamata samal ajal austust oma juurte vastu. Ons selle taga siis saatuse sõrm, rikkalikus kultuurikeskkonnas kasvamine, uudishimu,  kunstipisikuga nakatunud iseloom või need kõik kokku, aga pärast teist maailmasõda Austraalias väliseestlaste perre sündinud Muska loomingu juured kinnituvad ikka Eestimaa pinda ja seda juba läbi mitme aastakümne. Lisaks sellele, et Muska 1985. aasta albumit „Old Estonian Waltzes” võib pidada esimeseks eesti elektroonilise pärimusmuusika albumiks, on ta tuntud ka oma Veljo Tormise kooritööde töötluste poolest, millega laotud vundamendilt sündis 1986. aastal Austraalias vokaalansambel Kiri-uu ja 1993. aastal ka album „Ingerimaa õhtud”. Muska püsivat relevantsust tõestab huvi tema albumite ja uue materjali vastu nii Eestis kui ka mujal maailmas ning ta on jõudnud isegi muusikaajakirja The Wire veergudele. Uusim väljalase sellest seeriast on tema juulis plaadifirma Glitch Please alt ilmunud vinüül „New Estonian Waltzes”, mis tähistab uues kuues 40 aasta möödumist albumi „Old Estonian Waltzes” ilmumisest ning toob Muska suvel ka Eestisse tuurile.

Olen täheldanud, et iga mõne aja tagant toob mõni noorema põlvkonna muusikalevitaja teie loomingu taas kuulajate ette. 2015. aastal pani teie muusika plaadile Vaiko Eplik, 2018. aastal Frotee, 2021. aastal Belgia plaadifirma Stroom ja nüüd, 2025. aastal Glitch Please, lisaks on Left Ear Records andnud Austraalias välja teie pala „Karjapoisi lugu”. Mis tundeid see tekitab, kui uued inimesed teie muusika juurde jõuavad? Miks teie muusika endiselt noori kõnetab?

See on väga tore ja vaimustav, sest see julgustab ja annab uut indu tegutseda. Mu nimi tähendabki olevikus olevat, mis kinnitab seda, milline ma olen ja millega tegelen. Olgugi et tunnen huvi rahvamuusika vastu, peab mu muusika olema raudselt olevikus, mitte mingi vana värk. Tagasivaatamine on ainult lähtepunkt ja minu üldine tunnetus seoses kultuuriga. Kuna mu looming haarab nüüdisaegsust, äratab see ilmselt huvi ka neis, kes pole minust varem kuulnud. Kui Karl (Korts, Glitch Please’i eestvedaja – M.M.) mulle esimest korda kirjutas, et soovib mu muusikat välja anda, vastasin talle niimoodi: „Tänan teid südamliku meili eest. Mul on suur au, et hindate minu tööd ja nõuate minu kohalolekut Maarjamaal. Teie julgustus annab gravitatsioonijõu, mis aitab hoida mind kui kauget seotud objekti Eesti orbiidil, takistades mul kontrollimatult kosmosesse keerlemist.” (Naerab) 

Kui ma 75. aastal, Brežnevi ajal esimest korda Eestit külastasin, võeti meilt passid ära ja me ei tohtinud Tallinnast välja minna.

Tean, et üheks oluliseks hüppelauaks, mis teid eesti rahvamuusika juurde lennutas, oli Veljo Tormise muusikaga plaat, mille teie sugulased Austraaliasse tõid. Kas on veel sündmuseid või mõjutajaid, mis teid enda käekirjani viisid?

Mina ei jõudnud eesti rahvamuusikani, vaid rahvamuusika jõudis minuni. See oli juba sees minu kasvatuses, ent kui olen Eesti kohta uurinud, muusikat kuulanud, raamatuid lugenud ja nii pealtvaataja kui ka esinejana üritustest osa võtnud, siis see on täiendanud lihtsalt seda, mida ma enda sees niikuinii tunnen. Ja olgugi et olen sündinud Austraalias ja olen täielik austraallane, istub see Eesti värk mulle millegipärast ilusti. Lugesin üht Veljo Tormise intervjuud, kus ta ütles, et ta tunnetas asju oma ihukarvadega. Püüan ka kunstnikuna asju instinktiivselt tunnetada, sest kui olen proovinud midagi ahvida, ei ole see sugugi nii välja kukkunud, nagu peaks. Kui meil toimusid siin nooruses festivalid, laulu- ja rahvatantsukontserdid, suve- ja skaudilaagrid, siis leidsin, et mul on õigus teha asju nii, nagu ma ise arvan. Tegimegi palju vigurit, pahandust ja nalja, aga see julgustas jällegi otsingut ja kultuuriloomingulist arengut.

Tegite oma noorteseltskonnaga ka ajakirju ja filme. Millest need rääkisid?

Ikka vabadusest – loominguline vabadus ja mängulisus on nii olulised, sest arvan, et asja tuleb ikka lõbusalt teha, ja võib-olla ka seepärast, et kui vanemad pärast sõda siia tulid, saatsid neid kurvad lood ja tragöödiad. Mäletan, et kui ma 75. aastal, Brežnevi ajal esimest korda Eestit külastasin, võeti meilt passid ära ja me ei tohtinud Tallinnast välja minna. See oli müstiline, vilets ja hästi piiratud olemine, aga ka omaette põnev värk ja mõtlesin, et ma ei taha sellele alluda. Olgugi et see oli karm ja kole aeg, võime siiski leida selle seest lõbu, naeru ja nalja ning arvan, et seda võib kuulda minu muusikalistes väljapanekutes. Seal on palju kisa, kära ja müra.

Kuidas see käik teie suhet Eestiga muutis?

Enne Eesti külastamist oli see nagu müstiline maa. Ma arvan, et palju müstilisem, kui see tänapäeval oleks. Tean, et paljud väliseestlaste lapselapsed käivad nüüd Eestis, on pikemat aega seal ja isegi õpivad seal, aga nende jaoks on rahvusvaheline vaba liikumine teistsugune. Meile oli see suur retk üldse sinnakanti tulla ja kui lõpuks Eestis olid, läks kõik justkui paika. Kui me 89. aastal Kiri-uu lauluansambliga Eestit külastasime ja üheksas linnas esinesime, siis Tormis astus Estonia puupüsti täis saalis lavale ja ütles, et Eestimaa on meid omaks võtnud. See oli ka omamoodi vapustav moment. Meie vanemad justkui põgenesid Eestist, meie tulime tagasi nende vaimudena ja sõlmisime uuesti Eestiga sideme. Nii et sümboolselt ja emotsionaalselt on sellised käigud suurepärased. Need täiendavad kuidagi seda, miks ma selle asjaga siin üldsegi tegelen, kuigi see pole minu jaoks kunagi otseselt küsimus olnud. 

Sõitsite Kiri-uuga ka mööda Eestit ringi. Milline oli publiku reaktsioon sellele, et te neid rahvaviise niimoodi ümber töötasite?

No ikka väga-väga hea. Meist kirjutati siin-seal ka ajalehtedes ja eesti rahvale oli see uudiseks. Ainuke kord, kui meie värk ei istunud, oli aastal 2000, kui esinesime Tallinna raekoja saalis. Meil oli kavas küllaltki avangardne värk ja siis kirjutati, et inimesed jooksid, seljad küürus, saalist välja. Aga need võisid olla ka turistid, kes arvasid, et tulevad sinna ja vaatavad ära, aga lahkusid juba viie minuti pärast (naerab). See vist ei vastanud sellele polkamuusikale.

Nagu mainitud, sai teie huvi rahvamuusika vastu suuresti alguse Veljo Tormise loomingust, mida olete oma käe järgi elektrooniliseks seadnud. Mida Veljo ise teie muusikalistest vigurdamistest arvas?

Tema oli väga vastutulelik, julgustav ja vahva. Mul on üks raamat, mille ma Veljo 90. sünniaastapäeva tähistamiseks valmistasin, kuhu lisasin meie kirjavahetuse ning pilte Kiri-uu ja mu enda soolotegemistest (tõepoolest, Muska saatis ka mulle selle raamatu näha ning see sisaldab põnevat arhiivimaterjali alates Muska ja Tormise kirjavahetusest, piltidest ja ajaleheartiklitest kuni Kiri-uu liikme ja Muska kaasteelise Ingrid Slameri kostüümikavanditeni välja – M.M.). See kirjeldab väga hästi, milline meie suhtlus Veljoga oli. Kui rääkida „Ingerimaa õhtutest”, siis see oli päris pöörane värk, sest mul oli siis sämpleripalavik. Hakkasin üksikuid silpe „laarilii” ja „laarilaa” Tormise „Ingerimaa õhtutest” sisse laadima ning nendega sai väga ilusti mängida. Kui ta ise selle läbi kuulas, küsis ta küll, et kas ma ei saa kuidagi natuke takti muuta, sest püüdsin seda soome keele värki tuhatnelja laulda ja sain sellega vaevu hakkama, aga asi oli juba nii kindlalt paika pandud, et mul ei olnud enam mingit väljapääsu. Ma arvan, et olgugi et temal oli oma nägemus, sai ta aru, et ma rajan oma teed. Kui ma 92. aastal selle kavaga Eestisse esinema tulin, olime koos tema ja mu austraalia kolleegi Coralie Joyce’iga ühe suure mehe kabinetis ning ta ütles meile otsa vaadates, et vaat siin seisavad kaks haruldast inimest. 

Tal oli rohkem ütlemist, kui läksin Kullamäele tema kodukanti. Olin väga vaimustatud sellest, kuidas ta tajus oma ümbruskonda ja selle ajalugu. Läksin sealsele kalmistule ja mõtlesin, et teen äkki foto sellest, kuidas ma seal laman, aga tema juba lehvitas kaugelt eemalt, et ei, sellist asja ei tee. Ma ei tea, kuidas ta aimas, et mul see kavatsus oli, sest see oli mul ainult mõttes. (Naerab kavalalt) 

Kui me 89. aastal Kiri-uu lauluansambliga Eestit külastasime ja üheksas linnas esinesime, siis Tormis astus Estonia puupüsti täis saalis lavale ja ütles, et Eestimaa on meid omaks võtnud.

Huvitav on kuulata näiteks teie lugu „Tere”, mis kõlab Glitch Please’i sel aastal ilmunud samanimelisel kogumikul. Kokkusattumus on muidugi see, et teie „Tere” pärineb aastast 1986, kuid kõlab väga tänapäevaselt nagu mõni tulevikust saabunud kosmoselaev.

Mõtlen vahel, et kui juhuslik see tegelikult oli ja kas see polnud võib-olla ette määratud, et „Tere” lihtsalt ootas oma õiget aega. See valmis tegelikult 86. aastal Austraalia Eesti päevade jaoks, aga sain selle olulisusest alles siis aru, kui me Kiri-uu ansambliga Eestisse tulime ja selle looga kontserti alustasime. See hakkas mängima pimendatud saalis, tulime saali igast nurgast sisse ja rahva vahelt lavale, käes väiksed taskulambid. Alles siis, kui „Tere” mängis ja rahvas meile ilusti südamlikult „tere” vastu ütles, sain aru, et sellel lool on palju suurem tähendus, kui ma oleks osanud ette kujutada.

Te ei ole töödelnud ainult eesti rahvamuusikat. 2011. aastal tegite plaadi „Listen To The Ancestors – Explorations In Traditional And Contemporary Pacific Culture Through The Power Of Song”, mis sisaldas maoori pärimusmuusikat ja kus lauliski maoori koor. Kust pärineb teie huvi maoori muusika vastu?

Mul on olnud pikalt idee, et maoorid peaksid tulema laulupeole esinema. Kui palvevennad neile kunagi ristiusu tõid, võtsid maoorid nende laulust kinni ja tegid selle enda omaks. Maoori ja üldiselt Vaikse ookeani rahvaste keeled on täis vokaale, maoori keeles ei lõppe näiteks ükski sõna ilma vokaalita, nii et see on selline laulev. Pole ime, et nad nii ilusti laulavad. Neil on Uus-Meremaal isegi hästi organiseeritud laulufestivalid. Nende muusika on harmooniliselt väga rikas, aga selles on ka teatav agressiivsus. Maooridel on kombeks teha ka haka’t, mis on selline loits, millega nad näiteks jalgpallimängudel vastast ähvardavad. See sarnaneb ka Tormise põlislugude, näiteks „Tulesõnade” ja „Pikse litaaniaga”. Seal on teatav ürgsus, aga ka ilu. 

Igatahes, panin nad siis eesti keeles „Kuldse õhtu päikest” laulma ja nad laulsid seda, nagu see oleks nende oma värk. Ja kui eelmine aasta olid meil siin kodus ema matused, olid mul alles ühe maoorikeelse laulu sõnad ja ütlesin rahvale, et hea küll, esimene laul on maoori keeles, ja kõik said selle laulmisega hakkama.

Kuidas te oma eesti keelt värskena hoiate? Olete öelnud, et eesti keel sobib väga hästi kokku techno-muusikaga. 

Sobib küll, aga leidsin, et ka ingerisoome keel istub mulle väga hästi ja see on hästi rütmiline. Mu ema ja tädi armastasid luulet ja värssi. Tädi oli just eriti andekas, ilusa lauluhääle ja omamoodi huumorimeelega. Maainimesed, tead, Kabli kandist ja Kihnust. Olen paar korda Kihnus käinud ja seal öeldi, et minu huumorimeel on kihnlaste tüüpi. Paljud sellest aru ei saa, aga kihnlased said sellega ilusti hakkama. Isa oli mul raamatupidaja, õppis Tartus õigusteadust ning oli suur malemees ja bridžimeister, nii et väga tugev loogiline külg on mul sealt suunast tulnud. See on kunstniku puhul ebaloomulik, sest kunstnikud ei saa numbritega hakkama, aga minule just väga meeldivad numbrid. 

Samas nende eesti rahvamuusika palade puhul ei teadnud ma isegi, mida paljud laulusõnad tähendasid, sest suur osa neist on murrakus, aga Tormis jällegi aitas ja saatis meile oma seletusi. Muide, kunagi miksisime Kiri-uuga juhuslikult ühe Kihnu hällilaulu, mida laulis Marta Vambola. Mõtlesin veel, et ei tea, kas ta ikka elab, sest see kõlas nagu antiik, aga lõpuks ma isegi kohtasin teda ja tuli välja, et tema müüb rahvale satelliidipanne (naerab). Kihnust pärineb värvirikkus. Mul ka ema heegeldas selliseid abstraktseid värvilisi patju. Mul on kõrvad ja silmad lahti. 

Olete ka maininud, et teie muusikas on väga oluline just värvirikkus.

Olen teatud määral maalikunstnik, graafiline disainer ja muid asju ka. Ma ei taha, et see valik oleks piiratud. Tihtipeale on lõpptulemus nagu pudru ja kapsad. Muusikaline looming on mulle nagu stir fry, mille elemendid ootavad praadimist – viskad nad kõik kokku ja vaatad, mis sealt tuleb. Enne tekitan segadust ning pärast hakkan parandama ja lihvima.

Mul on olnud pikalt idee, et maoorid peaksid tulema laulupeole esinema.

Kui palju teil tavaliselt ühe loo tegemiseks aega läheb?

See on juhuslik. Tihtipeale olen voodis, toanurgas käib telekas, läppar on kõhu peal, kuskil on kohvitass ja siis lugu sünnib lihtsalt suurest uudishimust ja rõõmust, mida tarkvara võimaldab, et oi sa kurat, näed, mis nüüd juhtus. Mul ei ole kunagi sellist häda nagu writer’s block. Ma arvan, et ideed lendavad igal pool, tee oma silmad ja kõrvad lahti ja pane pea tööle.

Vaatasin Discogsist, et 1985. aastal ilmunud plaadil „Old Estonian Waltzes” tänasite oma venda Arnot, et saite kasutada tema Apple II Plusi arvutit. Kuidas muusikategemine sellise masinaga välja nägi?

See on vana-vana tehnika, aga hästi põnev. Hakkasime koos sõbraga tehnikat kokku ostma – neljarajaline makk, väga lihtsad sündid, sekventser – ning kui tehnika muutus kättesaadavamaks ja arenes kompuutrite poole, ostis mu vend Apple II Plusi. Selle sai süntesaatoritega ühendada ja aega läks kaheksa tundi, et üks lugu sinna sisse sööta, aga kokku tuli korralik värk.

Te olete ju minevikus ka bändides mänginud.

Mängisin kunagi kitarri, aga mulle ei meeldi musitseerida. Võib-olla seepärast, et kitarrimängija, kellega ma kõige tihedamini musitseerisin ja kellega meil oli hea suhe, suri 26-aastaselt mootorrattaõnnetuses. Mulle ei meeldinud hiljem enam see bändide dünaamika, et pead inimestega maad jagama. Sel ei olnud muusikaga üldsegi tegemist, pigem oli see nagu poliitiline manööverdamine ja emotsionaalne jama. Sellest saadik olen ma, ütleme, nagu kihnlane – teen kõik ise ära, isegi kui on vaja traktorit parandada. (Naerab)

Digitaalselt ei pääse ma enam Apple II Plusi programmidele ligi, sest rotid sõid kaablid läbi.

Arvestades, kui palju teie muusikat on viimasel ajal välja antud, tundub, et olete oma loomingut aastate jooksul ilusti talletanud.

Olen üks suur arhivaar. Mul on isegi päevik, mida ma veerandi tunni kaupa pean ja kuhu märgin üles asju alates sellest, millal ma magasin ja millal lõhkusin tööd teha. Olen seda vist juba 37 aastat teinud. Kuna pidin teadma, kust ma tulin ja miks ma olen selliseks kujunenud, on see tagasivaade väga oluline. 

Digitaalselt ei pääse ma enam Apple II Plusi programmidele ligi, sest rotid sõid kaablid läbi (naerab), aga kassette, kus on kõiksugu salvestusi, on mul mustmiljon. Oma vanad süntesaatorid viisin poodi ja need ootavad müügile minekut, aga ma ei tea, kas inimesed enam tahavad osta. Siin (osutab oma selja taga olevale vinüüliriiulile) on ka eesti raamatud, noodiraamatud ja kõiksugu asjad. Mul on minevikust küllalt seda paberirämpsu, millest ma kergesti lahti ei saa, aga selle rämpsu sees on ka väga toredad ja olulised asjad. Kui uurid seda raamatut, mille ma sulle saatsin, siis näed ära, et see on hea, et olen neid asju alles hoidnud. Vinüüle on mul ikka veel natuke alles, aga kui vaatan Discogsi, siis mu üksikud plaadid on kuskil 300 dollariga müügil ja see on küll veider, sest mina hindan teatud helitöid ja näen, et need saab nii odavalt kätte, aga minu rämps on kõrge hinnaga. Ma sellest ei saa üldsegi aru. Olgugi et töötasin Sydneys mitmete reklaamiagentuuridega, turundamist ma ei mõista. Mul on hea meel, et Karl on nüüd kätte võtnud ja hakanud seda asja organiseerima. Ütleb, et teeme vinüüli kolmes eri värvis, ja siis mina saadan oma soovitused. Meil on selline hea dünaamika.

Mil määral te üldse uuel muusikal silma peal hoiate?

Ma näitasin, et siin on suur riiulitäis vinüüle, aga need on suuresti mu venna omad. Mina olen rohkem Spotify-mees ja saan kõik asjad sealt kätte. Muidugi on mul juba ammusest ajast oma lemmikud, nagu Kraftwerk, keda ma äsja ka Sydneys nägin. Nad on tõesti päris haruldased mehed. 

Lisaks istub mulle kõige paremini brasiilia muusika, sest seal on kõik sellised elemendid, mis vastavad minu maitsele, nt kompleksne rütmika ja harmooniline peensus, mis tuleb Euroopa mõjust, sest sinna on rännanud ka sakslasi ja itaallasi, ja siis on veel nende pärismaalaste muusika. Brasiillaste filosoofia on kuidagi kannatlik, mitte agressiivne. Ta võib olla pehme, aga ka väga erk. Brasiilia muusikas on väga palju sellist, mis pakub midagi nii mu kõrvadele kui ka südamele. Rütmika poolest ka drum and bass. Vahel lähen päris äärmusesse ja kuulan täitsa avangardi, aga mu vend Arno kuulab isegi rohkem selliseid võõraid asju, kus on ainult müra või minimalism. Ma ei jõuagi kõikidest žanritest aru saada, sest neid on mustmiljon ja tuleb aina juurde. Ja siis öeldakse, et Muska oli sellise žanri pioneer, enne kui selline žanr üldsegi olemas oli, aga ma ei tee sellest välja. Ma ütlen, et see on kõik lihtsalt muusika. 

Kui korra Kraftwerki juurde tagasi tulla, siis kas mäletate, millal te neid esimest korda nägite?

Ma arvan, et see oli 83. aastal, kui nad Sydneysse tulid, aga mulle meeldisid nad juba 70ndatel, kui „Autobahn” välja tuli. Mulle lihtsalt meeldis see, kuidas nad stuudio lavale tõid. Ralf Hütterilt küsiti kord, mis on salvestamise ja esinemise vahe, ja ta ütles, et salvestades vajutad punasele nupule. Või kasvõi see, kuidas nad trumme mängivad: tsktsktsk, siis on väikene hüpe ja siis läheb jälle lahti. Nad ei vehi laval. Vaatasime mu sõbranna Angelaga ühte nende kontserti ja ta ütles, et Florian Schneider lõi terve esinemise ajal ainult ühe momendi jalaga takti. Nad nagu vaataksid laval oma meile. Ma arvan, et kui nüüd Eestisse tulen, siis esinen samamoodi, sest seekord ma ei laula. Seepärast töötangi kõvasti videote kallal, et oleks vähemalt mingi taust ega peaks mind vahtima. Ma ei pea seal tsirkust tegema. Eks me näe, kuidas see välja kukub. Mäletan, et esinesin 2015. aastal kuskil Tallinna baaris ning vajutasin valele nupule ja kõik jäi seisma. Vaiko (Eplik – M.M.) oli ka oma sõpradega seal ja hakkas selle peale valjult naerma. Vaiko on, jah, selline vigurdaja.

Eesti on ikka muusika-, laulu- ja luulemaa, selline õrn ja armas, aga Austraalia on sportlaste põrgu.

Kas te Vaikoga ka endiselt suhtlete?

Jaa, aga asi on jällegi selliseks kujunenud, et iga kord, kui Eestisse tulen, on kohal jälle uued inimesed. Aga mina olen ikka sama. (Naerab)

Mis te arvate, kas teie muusika oleks praegu teistsugune, kui oleksite kasvanud üles Eestis?

Eestis oleks olnud kindlasti palju rohkem võimalusi liikuda muusikute, komponistide ja kunstnike hulgas, aga ilmselt poleks ma sattunud sellisesse õhkkonda, mis oleks olnud selle eesti värgi suhtes nii otsiv, et mida sellega üldse peale hakata. 

Muusikat olen õppinud omal käel ja olgugi et olen õpetanud mitu aastat ülikoolis, õppinud kolm aastat maalikunsti ja üks aasta graafilist disaini, on see akadeemiline värk mul väga juhuslik. Aga see ei tähenda, et ma ei tohi targutada (naerab). Ma olen, nagu keegi ütles, autsaider. Ja olen ka Austraalia publikule autsaider. Kui Left Ear Records siin mu loo plaadile pani, võtsid nad alguses ühendust Eestiga, et uurida, kus see tegelane on, ja siis saadi aru, et elan Sydneys. Ja kunagi Kiri-uu ajal oldi väga vaimustatud, kui meie plaat ilmus. Üks ajakirjanik võttis minuga ühendust ja kohkus ära, et mul oli selline lai austraalia aktsent. Ta arvas, et olen emigrant, aga mina olen täielikult austraalia mees – joon õlut ja võin hästi labaselt käituda, kui soovin (naerab). See on selline suur kontrast, sest Eesti on ikka muusika-, laulu- ja luulemaa, selline õrn ja armas, aga Austraalia on sportlaste põrgu.

Spordist ja austraallane olemisest rääkides, kas te surfamisega pole tegelenud?

Ei, see on nagu Brian Wilsonil. Tema ka ei olnud. Käin rannas, aga pean oma aju ja mõistust hoidma ja ma ei taha ennast selliste ettevõtmistega kahjustada. Ma arvan, et olen loodud intellektuaaliks ja pean lihtsalt sellega leppima.

Nüüd, 40 aastat hiljem ongi ilmunud teie „Old Estonian Waltzesi” järg „New Estonian Waltzes”. Kuidas te sellele plaadile lähenesite ehk mida me võime sellelt oodata?

Seal on mõned lood, mis on valminud äsja, teised, mille panin 2022. aastal üles Bandcampi, kui tegin Ukraina lapsi toetava kogumiku, ja mõned vanemad, mis ei ole veel ilmunud. Lisaks lugu „Sõit põhja”, mis pärineb mu debüüt-seitsmetolliselt ja mille järgi olen nimetanud ka oma Eesti tuuri. Kuulasin seda pool aastat tagasi uuesti, panin ta hästi aeglaselt käima, tegin sellega mingit müra ja nüüd ei ole see enam kaugeltki samasugune, nagu ta alguses oli. Mul on suur rõõm, et võin igal ajal mõne loo juurde tagasi minna ja sellega midagi uut proovida. Mul ei ole nii, nagu öeldakse, et you are only as good as your last work (oled täpselt nii hea kui su viimane töö – M.M.). Minul on see nagu universum – võin minna ükskõik kuhu, saada sealt midagi kätte ja teha sellega, mida iganes tahan.

Olev Muska suvetuur 2025

10.07. Terminal, Tallinn
12.07. KiKuMu, Jäneda
17.07. I Land Sound, Orissaare
18.07. LaRes Baltic Tribal Gathering, Kuldīga
19.07. Wonderland, Pāvilosta
20.07. Erica Synths, Riia
22.07. Vinüülide kuulamise õhtu, HALL, Tallinn
24.07. Vinüülide kuulamise õhtu, MYRA, Viljandi
26.07. Viljandi folgi järelpidu, MYRA, Viljandi
02.08. Mooste Elohelü
03.08. Kullaaugu festival, Ahja
06.08. Päikeseloojangu festival, Kabli
07.08. Tormis Kõrveaial
08.08. HALL, Tallinn
09.08. Kõu festival, Vana-Roosa
18.08. Dark Side of the Moon, Tallinn
21.08. Kultuuriklubi Tempel, Pärnu
22.08. HALL, Tallinn
23.08. Armastuse Saal, Tartu
24.08. Cabaret Volta, Tallinn