Skoone on siiras. Skoone tapab.

★★★★☆

Kuus aastat valminud „Inimeste inimene” ilmus umbkaudu samal ajal kui minu enda bändi uus album. Igavese võrdlejana jõudsin järeldusele, et minu bändil on veel pikk tee minna, sest väga raske on teha midagi siiramat, kui Skoone on oma uue albumiga teinud. 

Bändi algsest koosseisust on jäänud alles Aldo, Kaseste ja Sass, hiljem on liitunud Kalli ja Richard C.C.-st. Skoone eelmine, äärmiselt lege EP „Vägivallatus” sünnitas nende esimese Pühajärve jaanitule väärilise megahiti „Ärevus”. Sellegipoolest on tähelepanuväärne kahe uue liikme lisandumine, kuna reliiside muusikalise taseme vahe on meeletu.

Tänapäeva bändid kipuvad žanre segama. Skoone viimane album on segu hardcore’ist, rootsi pungist, tangost, kantrist ja veel paljust, mida ma nimetada ei suuda. Eraldi tuleb aga välja tuua segment laulust „Võitja”, mis on üks viimase aja parimaid black metal’i näiteid Eestis. Kalli ise kommenteeris: „Päris lihtne on olla parim black metal’i bänd Eestis, kui seda on vaja teha vaid mõnikümmend sekundit.” Aga need mõnikümmend sekundit loevad! Eesti black’i–skeene on täielik pask, andke kogu au praegu Skoonele! Loo „Haakrist” rifid on tabulatuuris haakristi, 1488 ja SS-i sümbolite kujulised. Natsibändid unistavad selliste riffide kirjutamisest, sellise asja peale tulemine nõuab ajusid, mida neil pole. Geniaalne ninanips, mida annab ühele skinheedile teha. 

Albumi nõrgad kohad on aga selle liigne pikkus ja etteaimatav dünaamika. Teises pooles tundsin end nagu loomaaiakülastaja, kes vaatab puuris kraaklevat papagoid. Algul kriiskav heli küll ehmatab, aja möödudes harjud aga ära ja mõistad, et papagoi peabki sellist häält tegema, mis sest et see on tüütuks muutunud. Ja noh, siis lähed ja leiad uue looma, keda vaadata. Olen kuulanud albumit umbes 12 korda, lõpuni olen viitsinud kuulata kolmel korral. Sellegipoolest pole minu ega sinu arvamus oluline, sest Skoone tapab.