Rene Köster kehastub Keviniks, tuues lavale ühemeheetenduse kvääriks olemisest, hüljatusest ja enese tervendamise tsüklitest.
„Üksinda kodus” lavastuse kirjutas, lavastas ja etendas Rene Köster. Dramaturg Helgi Saldo, kunstnik Pavel Ivanov, tehniline teostaja ja valguskunstnik Mihail Makoshin. Esietendus 13. augustil klubis Hungr.
Rene Kösteri lavastus „Üksinda kodus” on inspireeritud Chris Columbuse 1990. aasta samanimelisest Ameerika filmiklassikaks saanud linateosest. Filmis unustab 8-aastase Kevini perekond ta jõulupuhkusele sõites maha ning üksinda jäädes peab ta ise hakkama saama, võideldes samal ajal sissetungijatega, kes on kavatsenud ta perekodu röövida.
Kösteri versioonis aga ei naase Kevini perekond ta juurde enam kunagi tagasi. Selle asemel on Kevin jäänud 35 aastaks maailmast eraldatuna end ise üles kasvatama, pidades leppima kvääriks olemise, perekonna mahajätmise ja nende kahe paralleelse tõe paratamatu põimumisega. Köster avab lavastuse tagamaid: „See tegelane on jäetud üksi, ta on lapsepõlves kinni, ent kuidagi täiskasvanuks saanud, ja tegeleb probleemidega nagu mahajäetus, hüljatus ja heakskiidu puudumine.”
Kohale jõudes leiab publik end 43-aastase Kevini perekonna elutoast. Pitsakarbid on kuhjatud ja laiali pillutud vana katkise jõulupuu ümber; diivanid asetsevad ruumis, tekitades tunde, et oleme astunud koos Keviniga ta koju, et olla usaldusisikuteks tema sisemisel teekonnal läbi leina ja trauma, kus ohuks on välismaailma hukkamõist mehe suhtes, kelleks ta on saanud. „Lavastuses on kujutatud kinnist isekulgevat maailma, kus on mingi välimine jõud, mida Kevin kardab, kuid pole selge, kas see on reaalne või mitte,” selgitab Köster.
Etendus, mida läbib tumeda jämekomöödia lõng, kaasab pantomiimi, elavat muusikat, dräägi, luulet, tseremooniaid, publikumänge ja suurt annust Kevini kinnisideed oma kadunud emast, kes pideva ja kummitusliku kohalolekuga väljendab pettumust poja homoseksuaalsuse üle.
Etenduse käigus asume teekonnale Kevini sisemaailma. Ta püüab selgitada, kuidas need mitmesugused hülgamise vormid on kujundanud tema täiskasvanuea emotsionaalset maastikku. Loo arenedes otsib ta viisi, kuidas sisemised vastuolulised ja valulised osad võiksid sulanduda kokku üheks tervendavaks hetkeks.
Kevin on üheaegselt nii hirmunud ja mahajäetud laps, keda tema perekond tõrjus kvääriks olemise tõttu, kui ka täiskasvanud mees, kes käib klubides Tallinnast Pariisini, peites oma valu naudingute taha. Publik, kes istub üksinda koos Keviniga tema perekonna kodus, saab osaks tema sildumisest.
Lavastus on algusest lõpuni mõjus, häiriv ja intensiivne. Morbiidse mängulisusega tabatakse paljude kväärinimeste kogemus, mis puudutab perekonna poolt hülgamist ja iseenda kasvatamist, mis toimub justkui isolatsioonis, aga ka oma haavade ravimist ja andestamist (või vähemalt katset andestada) neile, kes neid alt vedasid.
Viimased kaks etendust toimuvad Hungris 17. ja 18. septembril. Lisainfo ja piletid saadaval Eesti Teatri Agentuuri kodulehel.
