Rene Köster raputas oma soololavastuse „MASC II MASC” esietendusel rahvast metalli, bassi ja neoonvärvidega. Tegu on teise osaga tema soololavastuste triloogiast, milles kasutatakse tantsu, muusikat, videot ja teksti, kehastamaks isiku lagunemist hüpermaskuliinsuse surve all, püüdes samal ajal end sellest lahti mässida. Koht: Sveta Baar. Aeg: reede õhtu. Seisund: kväär as fuck.

Köster on koostöös kunstnik Pavel Ivanovi, valgustuskunstnik Mihail Makoshini ja dramaturg Heinrich Sepaga üles ehitanud selgroonärvi tungiva tajulise teekonna. Valisin oma Svetas veedetud õhtust välja viis momenti, mis kogetut puht minu enda mätta otsast kajastavad. 

1. Siis, kui ma aru saan, et kurat, ma olen pintsakuga Svetas 

Juba enne baari kohale jõudmist olin ma veidi endast väljas. Kuidas ma Svetasse pintsaku ja viigipükstega lähen? Kohale jõudes kirjutasin märkmikusse: „pidev taju, et ma pole piisavalt cool ja et kõik teised tunnevad üksteist.” Tellin klaasi Jägermeisterit, et seest soojaks saada ja kätega midagi teha. Vaatan pidevalt samuti etendust vaatama tulnud tuntud inimestele kogemata otsa ja küsin endalt, miks on kuulsuste mitte vahtimine võimatu? Õnneks kustutab keegi tuled ja etendus algab.

2. Siis, kui Köster endale ise puuri ehitab

Hüpermaskuliinsusest õhkab ohtlikkust, nii ka siin. Laest ripuvad rasked ketid, lavakujundus on segu depressiivsest vangikongist ja magamistoast, Kösteri keha katvad tätoveeringute hordid ütleksid justkui: minuga ei nussita. Ta haarab nurgast metallraami, tema majesteetlikult treenitud keha tõendab oma jõudu raami kontrollitud rinnalt tõukamise, justkui juhusliku biitsepsite treenimisega. Selles leidub omajagu hellust – ta käsitseb metallraami hoolega, pehmelt, ehkki tegu on raske jurakaga. Graatsiliselt sisestab ta raami nurkadesse raudtalad. Stseeni kannab tõsine techno, valgus paneb südame veel kiiremini liikuma. 

3. Siis, kui ta laest ripub

Köster ei ole laval enam üksi, stseeni siseneb falloslike sarvede, traadist selja-mohawk’i ja grotesksete käevarre- ja säärelihastega masc-ott. Rene on puusadega laest rippuva keti külge kinnitatud, ta tõmbab end selle kaudu üles, kõrgemale, põgenedes kas ohu poole või sellest eemale. Me kuuleme hüpermaskuliinseid mantraid: I must not be gentle, I must not cry – seesama mehekoletis sunnib valuga ähvardades peategelast neid järgi korrutama, nende mõistlikkust iseendale ja teistele sisendama. Aga nende lausete absurdsus on liiga ilmselge, eriti kui kõlaritest tulev vokaal on mehelikkuse rõhutamiseks paar oktavit madalamaks tehtud. Selle eest põgeneda aga võimalik ei ole. Mantrate roppust rõhutavad räpased sündid ja sellele lisanduv kick-trumm.

4. Siis, kui ta üksindusest välja murrab

Ühel hetkel ei kannata peategelane enam hüpermaskuliinsust välja. Oht selle kammitsatesse jääda on suurem ohust, mis tekiks nendest vabaks rabeledes. Köster sukeldub popmuusika kaudu siirasse tüdrukulikkusesse. „Mu üksindus ei tapa mind enam,” kuuleme. Sooliste koodide murdmise katarsises jääb Köstrist alles voolav, elektriline keha. Nagu minagi, juuksehari mikrofoni asemel, peegli ees andunult oma iidolitele kaasa laulmas, ainult et laval, roosas, oma pehmusega kapist väljas. Puur muutub poodiumiks, mille otsas Köster transformatsiooni etendab. 

5. Siis, kui ta kuriteo omaks võttis

Etenduse teine muusikaline viide, Katy Perry „I Kissed a Girl” viisiga techno-loo esitamine on šõu emotsionaalse teekonna kroonjuveel. Kuuleme Kösterit laulmas: „I killed a man and I liked it,” – ohvriks tõenäoliselt seesama tüütu hüpermaskuliinsus. Ühtäkki murrab ta (jälle?) transformeerununa kastist välja, ronib selle otsa, meid tulistatakse valguse ja bassiga – ja läbi ta ongi. Otsas. Alles jääb visuaalsest stimulatsioonist, energilisest lavakohalolust ja esinejate kehalisest võimekusest säbrutav õhk. Peale lillede üleandmist ja tänusõnu said soovijad kostüümis masc-otiga laval pilte teha.

Järgmised „MASC II MASC” etendused leiavad aset 6., 7., 11. ja 12. detsembril kell 19.00 Sveta Baaris.