17. oktoobril esietendub tantsu- ja etenduskunstniku Rene Kösteri ja kümne noore koostöös loodud lavastus „Transcendentia”, mis teeb etendajate isiklike lugude kaudu kummarduse kväärkultuurile. Mis on aga need personaalsed teemad, mida laval jagama hakatakse? Lasime seitsmel noorel lühidalt avada enda karakterit või ideed, mille kallal nad on töötanud.

Freddy vs Jester 

Suur osa sellest, mida laval teen, on inspireeritud cosplay’st, millega olen tegelenud seitse aastat. Kuidagi on juhtunud, et soovin kehastada pigem pahalasi. Nende emotsioonide kallal nokitsemine on põnev ning paneb mu oskused rohkem proovile. „Transcendentias” pole ma laval aga pahalane, vaid segu praegusest Freddyst ja ideaalsest Jesterist, kelle poole püüdlen. Tõenäoliselt on minu karakteri märksõnadeks transformeerumine ja taasärkamine läbi kooruvate riidekihtide ja eneseavastamise.

Kaisa vs Kaisa

Mulle on alati meeldinud Kreeka mütoloogia. Kasutame lavastuses seda ja commedia dell’arte’t, et rääkida minu haigustest ja puudest. Olen autist, diabeetik, samuti olen kogenud ärevust ja depressiooni, teemad, mis hetkel ühiskonnas vägagi aktuaalsed. Parim viis rasketest lugudest rääkimiseks tundus just tragikoomilise võtme kaudu. Laval on küll moonutatud minategelane, kuid nagu commedia dell’arte’le omane, toetavad teda kõrvaltegelased, kelleks on seekord ravimid. 

Darja vs Trash

Minu karakterinimi tuleneb tema tundest, et ta on trash. Eks paljud meist on endast niiviisi mõelnud, kuid samas pole see normaalne. Olen proovinud mõista, mis on minu jaoks maailmalõpp ning see on vist olukord, kus inimestel pole iseloomu, kus sa ei saa olla sina ise, vaid kõik on üks suur hall mass. Midagi on vaja positiivsema ja värvilisema kuvandi loomiseks teha ning selle poole püüdlengi.

Victoria vs Marla Burroughs

Marla Burroughs on kõik see, kes ma tahaks olla: enesekindel, vajadusel bitch ja egoistlik, kuid viisil, et keegi ei saa haiget ega kurjaks. Marla kannab minu ekstravagantsust kergusega välja. Läbi tema elan kunstilist elu, mida tunnen, et normaalses maailmas peetakse ebatavaliseks. „Transcendentias” tegelen Marla kaudu traumadega, mida olen pidanud läbi elama ning mis on mind alla surunud. Soovin lavale tuua viisid, mis on mind aidanud, et tunneksin end inimesena paremini. Põhimõtteliselt tegelen oma soolos uuestisünniga, mis ei pruugi olla lõpuni ilus.

Sofia vs Sofia

Lavastuses on minu soolo keskseks elemendiks raudrüü, mille abil uurin, kuidas läbi suure pingutuse ja tohutu raskuse võib keha pehmuseni jõuda. Mind huvitab, kui palju mõjutab minu füüsilist seisundit nii jäik kostüüm. Üleüldse on põnev uurida, kuidas maailm meie ümber töötab. Kas raskusest hoolimata on võimalik säilitada kergus, olgu see objekti või inimesena? Kas metallrüüs olemine mõjutab minu sotsiaalse- või soorolli tajumist? Kuidas sellega on võimalik teha enda jaoks kõige olulisimaid asju nagu näiteks tantsimine? 

Rasmus vs Rasmus

Soovin oma etteastega öelda, kuidas sotsiaalsed normid on minus tekitanud palju häbi oma keha ja välimuse suhtes. Kuna olen mitu aastat tegelenud vogue’iga ja osalenud aktiivselt vogue ballroom skeenes, siis kasutan laval sellele stiilile omaseid käe- ja floor performance tehnikaid. Vogue’iga on kõigil vabadus  luua endale iga kord  uus karakter ja seeläbi väljendada oma lugu, mõtteid või kuidas iganes sa end too päev tunned. Seetõttu arvan, et lavastuses pole ma eraldi karakter, vaid väljendan iseennast suuremalt ja tõeselt.

Gerda vs Gerda

Vogue, vogue ja veel kord vogue on see, mis mind huvitab. Alustasin juba 12-aastaselt, kuna tahtsin tantsida. Ajaga on arusaam sellest muutunud, nüüd kui räägin vogue’ist, räägin ka ballroom’ist. Kui ballroom’is on mul oma nimi, esindan vogue’i maja Kiki House of Verdit ja olen kostümeeritud, siis „Transcendentias” tegelen riski võtmisega ning pööran kogu olukorra ümber. Otsustasin proovida, mis saab siis, kui mul pole muusikat ega kostüümi. Olen laval mina ise, kuid olukord on hoopis teine. Kas õnnestub?