Eesti poliitika on jõudnud väärtusvaakumisse, sest liberaalsed jõud on mujalgi nähtud-tehtud vigu korrates kaotanud ühiskonna usalduse. Järgmised parlamendivalimised võivad tuua konservatiivse pöörde. Arvestades teiste riikide kogemusi, tänast inforuumi ja globaalpoliitilist konteksti, võib Eesti seista silmitsi orbaniseerumise ajajärguga.
2015. hiliskevadel hoiatasin toonase Reformierakonna riigikogu fraktsiooni nõunikuna ühel strateegiakoosolekul Vahemerel eskaleeruvale migratsioonikriisile viidates, et 2019. aasta valimistel mängib EKRE esiliigas. Keegi ei tahtnud seda juttu tõsiselt võtta – mis pistmist on meil kauge rändekriisiga? 2015. aastal oli EKRE sisenenud parlamenti 7 mandaadiga, neli aastat hiljem võttis EKRE juba kolmanda tulemusega riigikogus 19 kohta.
See näitlikustab, kuidas Eesti liberaalsete erakondade ladvikutes, tagatubades ning neid ümbritsevates ajakirjanike-analüütikute ringkondades puudub arusaam sellest, et mujal riikides toimuvad protsessid jõuavad lõpuks ühel või teisel moel ka meie poliitikasse. Vigadest ei õpitud toona ega õpita ka täna. Eesti pole põhjamaine imelaps, kes ei võiks „uue Põhjamaa” asemel minna hoopis varasema Poola või tänase Ungari teed. Seda soodustaksid mitmed tegurid, alustades liberaaldemokraatliku leeri kängunud ühiskonnatunnetusest ja killustumisest ning lõpetades USA administratsiooni võimaliku sekkumisega.
Uue Põhjamaa asemel balkaniseerumine
Liberaaldemokraatlike jõudude all pean silmas Reformierakonda, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatlikku erakonda, mis vaatamata majanduspoliitilistele erisustele jagavad liberaal-konservatiivsel teljel pigem samu väärtusi. Nende ja neid ümbritsevate ajakirjanike-analüütikute ühiskonnatunnetuse kängumist näitab see, kuidas nagu Pipi spunki otsitakse sama järjekindlalt võite majandusindikaatoritest, mis elanike reaalse toimetuleku ja heaoluga üha vähem pistmist omavad. Poliitikat analüüsitakse „mängu ilu”, mitte selle reaalse ühiskondliku mõju põhjal.
Poliitbutafooriale teevad reaalsuskontrolli pealkirjad pandimajade rekordkäivetest ja kasvavast vargusjuhtumite arvust toidupoodides. Ühiskonna meeleolu mõjutab ka viimase viie aasta kobarkriiside stressitest. Vajaliku stabiilse poliitilise juhtimise asemel on Reformierakonna lubatud kindlalt-kindel-midagi valitsemise asemel pakutud pea iga-aastast kabinetikabet, kus valitsused pidevalt muutuvad. Võrdlusena on Soomes valitsus muutunud üks ja Rootsis kaks korda ehk uue Põhjamaa asemel meenutame poliitilise stabiilsuse mõttes pigem Balkanit. See on olnud hoop liberaalsete jõudude tõsiseltvõetavusele ja soosinud konservatiive.
Nagu Pipi spunki otsitakse sama järjekindlalt võite majandusindikaatoritest, mis elanike reaalse toimetuleku ja heaoluga üha vähem pistmist omavad.
Reformierakonna toetus on ajalooliselt madal ning Eesti 200 on pigem palliatiivravipalatis kui valitsuskabinetis. Sotsidel on rohkem toetust kui valitsusel, aga sisuliselt ollakse konservatiivse opositsiooni ja liberaalse valitsuse vahel sanitaarkordonis.
Õppetunnid mujalt olid olemas. Prantsusmaa sisepoliitiline kaos oli tingitud asjaolust, et Macroni tsentristid ei moodustanud valimiskaotuse järel selget liitu mõõduka parem- või vasaktiivaga, vaid võimul püsimiseks tehti ühe ja teisega vajaduspõhist koostööd, lootuses sellega valija keskpõrandale tagasi meelitada. Poliitkeksuga kaasnenud kaosest võitsid eeskätt parempopulistid. Meie süsteemid erinevad, kuid suures pildis ei tasu analoogiaid ignoreerida. Nagu tõrjus Macron suure kapitali survel riigivalitsemisest liberaalse vasaktiiva, tegi Reformierakond kas ettevõtjate survel või lihtsalt põlverefleksist sama sotsidega.
Eelmäng konservatiivsele epohhile
Samal ajal kui liberaaldemokraatlik arvamusruum oma kõlakodades üksteisele edulugusid jutustab, on Eestis alanud konservatiivse ajajärgu eelmäng, kus nominaalselt on võimul liberaalid, aga agendat kujundavad konservatiivsed jõud. Kui Isamaa ja Keskerakond valimistel oma toetuse realiseerivad, tuleb ka koalitsioon. Konservatiivset maailmavaadet pole mõtet demoniseerida – see on loomulik osa demokraatiast. Küsimus on konservatiivse pöörde meetodites ja pikaajalises mõjus institutsioonide sõltumatusele. Vaadakem siinkohal protsesse USAs, aga ka meile märksa lähemaid näiteid Poolas ja Ungaris.
Veel hiljuti valitses Isamaas sümpaatia Orbáni suhtes, kes juba 2014. aastal kuulutas „illiberaalset demokraatiat“. Seda sümpaatiat varjutab täna Ungari positsioon Venemaa-Ukraina küsimuses, aga muus osas jagatakse jätkuvalt sama väärtusruumi. Hoiatavaks märgiks sellest oli Isamaa ja satelliitide reaktsioon kriminaalmenetlusele, kui asuti ründama sõltumatuid õiguskaitseorganeid. Isamaa ja Keskerakonna koalitsioon tähendaks, et riiki juhivad erakonnad, millel on ebameeldiv kokkupuude õigussüsteemiga ning sel konservatiivsel liidul oleks nelja aasta jooksul seadusandluse ja juhivahetuste kaudu võimalik meie institutsioone ulatuslikult politiseerida, nagu näeme täna USAs. Seda liitu toetaks sarnaselt näiteks USA, Prantsusmaa ja Ungariga ka laialdaste ärihuvidega konservatiivist omaniku meediakonglomeraat.
Vajaliku stabiilse poliitilise juhtimise asemel on Reformierakonna lubatud kindlalt-kindel-midagi valitsemise asemel pakutud pea iga-aastast kabinetikabet, kus valitsused pidevalt muutuvad.
Ühtlasi võib USAs toimuv aidata Eestit konservatiivsesse ajajärku tõugata. Trumpi administratsiooni eesmärk on Euroopa Liitu nõrgestada, toetades konservatiive ja parempopuliste Euroopa riikides. Kui Euroopa suurriikides mõjub Trump ja USA sekkumine pigem eemaletõukavalt isegi parempopulistide toetajatele, siis Eestis võib see taktika töötada, sest EL pole meie jaoks väärtusruum, vaid euroraha eest tehtud rattatee ja külaujula. Seevastu USA on meist paljude kujutelmas jätkuvalt see rasketel üleminekuaegadel Soome televisioonist nähtud ideaalmaailm, kus ka kingamüüja elab kahekorruselises eramajas. Sõltumata oma reaalsetest võimetest, võimalustest ja väljavaadetest tahab suur osa eestlastest end identifitseerida edumeelse ettevõtjana, kelle käekäiku takistavad „euroliit, homod ja sotsialismus”.
Avatust USA mõjudele võimendab veelgi meile aastakümneid sisendatud täielik julgeolekusõltuvus USAst. Kombineerituna elanike suhtelise poliitilise ebaküpsusega loob see kõik eeldused, et Trumpi administratsiooni poolehoid siinsetele konservatiivsetele jõududele – olgu see retooriline või näiteks otsene lubadus erisuhtele ja julgeolekugarantiile konservatiivse valitsusega – omaks meie ühiskonnas teistsugust efekti. Hirmust ja ebakindlusest usutaks ka hundi juttu. Konservatiivse valitsuse ja USA erisuhte võimalik hind oleks aga see, et ELi asjades tuleks Eestil joonduda näiteks Ungariga.
Majanduskasvu lubamisest ei piisa
Võimalused väljuda poliitilisest väärtusvaakumist liberaalsel kursil on ahtakesed. Üks võimalus liberaalsetel jõududel taastada usku oma koostöövõimesse oleks tugeva ühise presidendikandidaadi esitamine. Esiteks tagaks konservatiivse valitsuse moodustumisel liberaalsema vaatega president riigis vajaliku poliitilise tasakaalu, nagu tegi seda EKREIKE ajal Kersti Kaljulaid.
Teiseks, pidades silmas presidendi institutsiooni poliitikaülest ja rahvast ühendavat rolli, võiks laiemale avalikkusele sümpaatse kandidaadi positiivne efekt peegelduda ka liberaalsetele jõududele. Kui aga kandidaati ei leita ja presidendivalimistest tuleb järjekordne farss, oleks see uus pauk liberaalsete erakondade tõsiseltvõetavusele kõigest loetud kuud enne valimisi.
Sõltumata oma reaalsetest võimetest, võimalustest ja väljavaadetest tahab suur osa eestlastest end identifitseerida edumeelse ettevõtjana, kelle käekäiku takistavad „euroliit, homod ja sotsialismus”.
Laiemas plaanis eeldaks liberaaldemokraatliku suuna hoidmine paradigmamuutust, kus liberaalse leeri poliitikud ja ajakirjanikud-arvajad mõistavad ühiskonna ootusi tänases olukorras ning saavad aru, kust päriselt jookseb rindejoon. Omavahelisest kisklemisest majanduspoliitilisel parem-vasak-skaalal liberaalsed jõud kaotavad, keskenduda tuleb ühisosale. Ühiskonda ei tinista enam statistilise majanduskasvu numbriga – heaolu kasv peab olema laiemalt tunnetatav. Selleks tuleb liberaalsetel jõududel saavutada tasakaalul põhinev visioon ja väärtuspakkumine. Üksikute väärtuskonfliktide otsimine ja nende ümber tõmblemine usaldust ei taasta ega laiemat üldsust liberaalsete jõudude taha ei mobiliseeri.
Konservatiivne maailmavaade on demokraatia normaalne osa, kuid risk on just orbaniseerumine, mis siseriiklikult institutsioone politiseerides kõigutaks meie õigusriigi alustalasid ning välispoliitiliselt tõukaks meid Euroopa kursilt järjest ebastabiilsema USA mõjusfääri, s.t julgeoleku mõttes suuremasse sõltuvusse keskmise USA valija intellektist. Seevastu oleks ühtsem ja suveräänsem EL pikas perspektiivis nii meie julgeoleku kui ka laiema heaolu seisukohast eksistentsiaalse tähtsusega. Kahju, kui kriitilisel hetkel oleksime panustajate asemel osa probleemist ühes Ungari ja Slovakkiaga. Ja miks? Sest automaks ja mingid inimesed ütlesid Michalile, et kui sotsidele nuga anda, hakkab parem.
Vootele Päi on omandanud rahvusvaheliste suhete magistrikraadi Tartu Ülikoolis, aastatel 2013–2014 õppis vahetussemestritel ka Pariisis ja Peterburis. On tegutsenud nii era- kui ka avalikus sektoris, mh töötanud endise siseministri Lauri Läänemetsa nõunikuna. 2025. aastal kandideeris SDE liikmena europarlamendi valimistel. Praegu toimetab kaitsetehnoloogia valdkonnas.
