Käsi on jõuline, aga ei lähe mürasesse äärmusesse, ja on samas kerge, jäämata lahjaks.
★★★★★

Ootasin enne kirjutamist nädalakese, et vaimustus väheke raugeks. Aga ei rauge eriti, sest nii köitvat uue tegija tulemist pole ammu näinud. Käsi teeb laia silmaringiga altrokki, mis on jõuline, aga ei lähe mürasesse äärmusesse, ja on samas kerge, jäämata lahjaks.
Keskmiselt seitsmeminutistes lugudes vahelduvad võidukad laulu- ja läbimurdehetked tasasema reverbirokiga. Lood on kokku sobitatud eriilmelistest tükkidest ja kui vahel satutaksegi sarnase käigu peale pikemalt lainetama (viimase loo 2,5-minutine bluusrokilik intro), ei jää oodatud edasiminek tulemata. On hulk rokkbände, kes musitseerivad oma alamžanri parimate traditsioonide kohaselt, võttes omaks ka teatava poosi, aga Käsi puhul seda ei tuvasta. Iga lugu on eri nägu ja läbivad jooned saavad kuulajale bändi edasise muusikaga vast selgemaks.
Vahest võib tänada Kehrat, kus on olnud aega proovikas tunnetust teritada ja mis on bändi pealinna ühtlustava mõju eest kaitsnud. Laulusõnadesse jõudnud vägivaldne seik vana kossuka tagant on ehk samuti väikelinna teene. Kidrasaundidega on vaeva nähtud, aga veel toredam on see, et muusika pole saundikeskne (ehk keera nupud paika, tõmba aina keeli ja juba ongi). Lauludesse jääks pauer sisse kasvõi akustiliselt. Kuue pala seas pole ühtegi, mis mõjuks kohatäitena – enne albumisse valamist on ansambli tee tublisti kangust kogunud, just nagu must tee Türgi teemajades, kus kohalikud vanamehed tinistavad bağlama’t ehk keelpilli, mis toob ainsas sõnadeta loos „Hamza” kokku ida ja lääne helilaadid.
Eks stuudioplaat on lihvitud nähtus, nii et ootan kannatamatult, millal nende laivile jõuan. Seal võiksid just õhulisemad hetked teisel moel mõjule pääseda, kuna just laivis on näha, kuidas väristatakse kitarrikaela või kuidas eeskujuliku rokivokaaliga solist iseennast ja vahest teisigi võhmale laulab.



