Kõrgema järgu ääreaadlik Florian andis välja uue plaadi,  mis on kõike muud kui plaat. Just selles seisnebki teose kunstiline väärtus. Rahvas ütleb: 

★★★★☆

Esimene lugu, pealkirjaga „N.A.T.S.”, on labane sõnamäng, mis ei maandu erinevalt tõelisest kassist käppadele. Nagu vaataks mõnd JREGi videot, mille huumor on ajas tagasi rännanud ja leidnud oma koha aastas 2015. Edgy! 8. klassi poiste riietusruumi tasemel poliitkommentaar ja holokaustinaljad. Oeh.

Aga see, mis järgneb, on hoopis teine ooper. 19 minuti pikkune raadioteatrilavastus, mille käigus sõidavad tuntud saatejuhid, poliitikud, filosoofid, kultuuritegelased ja suunamudijad rongiga liinil Tallinn-Tapa-Tartu-Moskva-Siber-Nürnberg-Berghain-põrgu. Me teame hästi, kelle hologrammid teoses kõnelevad, süvavõltsingud on vägagi oskuslikult tehtud (isegi Sauroni oma). Äratundmisrõõmu ja ootamatusi jagub küll ja veel. Tegu on tõenäoliselt kõige suurema meediumite ja paradigmade murdmisega Eesti muusika lähiajaloos. „Album”, „EP”, „singel” on maha põletatud ning asemele on ehitatud uus hübriidne hüpersatiiriline helifailiformaat, mis ühendab endas klassikalise rongisõidulaulu, kuuldemängu, meemid ja postmuusika. Bläck Mirror Rokit. 

See pole muusika, see on meelelahutus. Sisu ja metatasand on kõrgema pilotaaži teemad. Või siis madalama, raske öelda. Aga meelt ta lahutab ja uudne ta on. Kõige raskemaks teebki olukorra see, et Florian on netikultuuris üles kasvanud millennial, mina aga Gen Z esindaja. Albumi kuulamine on enam-vähem nagu vaataks aastal 2026 Filthy Franki videoid. Päris halb. Aga nagu ilmestub rongijuht Jürksi anekdootidest või Potsataja ja Gena vahelisest noorteslängis dialoogist, mis tekitasid küll sellise tunde, et tahaks pead vastu seina peksta, mõjub Floriani teos postiroonilisel tasandil geniaalse kommentaarina. Ligma balls. Väärt kuulamine.