Biidimeister Dj Bandit venib ja krõbiseb uuel albumil veelgi tummisemalt kui varem.
★★★★★
Kuulsin Dj Banditist esimest korda mõni aasta tagasi kui ilmus tema debüütalbum „Asila’’. Tema tumedalt krõbisev helipilt äratas koheselt huvi, tekkis tunne, nagu ma kuulaks midagi keelatut. DJ Banditi biidid tõesti tekitavad tunde, nagu tunnistaksin bandiitide toimepandavat kuritegu, milles relvadeks sämplerid ja trummimasinad, kõige ohtlikum vend on vaat et isegi saksofoniga relvastatud.
Mõnus on kuulata mussi, mis suudab ka instrumentaalsena öelda, et tal on täiesti pohhui kas ta kellelegi meeldib või mitte. Mussi, mis on tehtud 100% tegemisrõõmu pärast. Just sellisena Banditi album kõlabki.. Ülitummised bassikäigud vanakooli hip-hopi breikidel, kaetud abstraktse jazzi ja krõbiseva võlutolmuga. Albumi avab lustakal noodil kulgev „Presence Effect’’, mis sobiks ideaalselt mõne suitsuses jazzbaaris toimuva filmistseeni taustaks. Lugu „I’ll Be Around’’ tekitab tunde nagu tiirutaks autoga varahommikuses Tallinnas, tagaistmel pritsib riime MC Bass. „William’’ on aga hoopis tumedam, meenutades kohati bändi The Soft Moon post-pungilikku tunnetust. Sealt edasi kulgeb album sarnasel mustril, vahepeal piilub bandiit kardinate vahelt aknast välja ja asub koheselt tagasi laua taha uut salaplaani sepitsema. Lisaks eelmainitud MC Bassile kostitavad albumil vokaalidega veel ka Jah Tah ning Redpillfox.
Uus album jätkab eelmisel korral alustatud rada kuid ei tammu kohe kindlasti ühe koha peal. See sama kuju, kes beanie silmini püksisäärt läbi poriloigu lohistab, tatsub ikka mööda pimedaid tänavaid edasi. Aga jalg on muutunud vetruvamaks, meel veelgi muretumaks ja silmis helgib isegi lootuskiir. Kuigi albumi üldine tunnetus on müstiline ja tumedapoolsem, ei ole ta siiski absoluutselt melanhoolne, pigem tekitab sooja ja koduse tunde. Pläru ja chill.
