Aigar Vals suudab luua 40 minutiga ebaproportsionaalselt suured helimaailmad, milles leidub nii emotsionaalset rikkust kui ka humoorikat kerglust. Psühhedeelia ja unine vaib garanteeritud.

★★★★☆

Visuaalse mõtlejana on mul plaati kuulates silme ees kosmilise olemusega kolonoskoopia. See ei ole sitanali – avaloos kõlavad heliruumid ja helged akordid sisaldavad nii mõndagi, mis iseloomustab praegust digitaalselt konfliktset aega, meenutades mulle OPNi loodud heliriba filmile „Uncut Gems”.

Heliruum jääb laiaks ja heas mõttes müraseks – esimese pala järel sõidab kuulaja läbi Valsi püstitatud heliseina, jättes asfaldile maha albumikaanel kujutatud rehvide jäljed. Kudos, Ingmar Järve – Eestis ongi vingeid kaanepilte ja plaadikujundusi liiga vähe. On tore, et eesti muusikud ei karda kingi vahtida ja julgevad luua üüratuid mürakoopaid, määratledes neid seejärel pikakajaliste soolotrummide või ujuvate vokaalidega. Kõrvast ei lähe mööda ka tõenäolised mõjutused teistelt artistidelt, kellega Vals koostööd teeb – „Sünesteesia” kõlab nagu täielikult Meisterjaani juurtega lugu. Robotšamaanlik hääl, kes laulab nirvaanast? Vahepeal võiks vanduda, et tegemist ongi Jaani häälega.

Valsi varasema loomingu jooned on kahtlemata kohal – unenäolised pungi-, popi- ja rokimõjutused, millele on jäetud mõnusalt hingamisruumi. Oma magamistoalise olekuga, meditatiivselt ja ruttamiseta jääb Valsi looming paikseks täpselt nii kauaks kui vaja, kustutades avastamisjanu ja tekitades selle seejärel uuesti.

Lugu „Karmainkasso”, mis mõjub emotsionaalselt ambivalentse sündilainemussina, viib mind tagasi aastasse 2017, kui minus tärkas „Hotline Miamit” mängides huvi synthwave’i kui žanri vastu. Panin tollal isegi Facebooki kaanepildiks „Hotline Miami” tegelased. Magusad mälestused – tänud nostalgialaksu eest.