Mihkel Kuusk sammub kiirelt, ent veidi ebalevalt.
★★★☆☆

Mihkel Kuuse aka Gert Kullamäe aka Sebastiani uus EP „punk” on napp, vaid nelja palaga järg tema 2025. aasta alguses ilmunud lühialbumile „MORE”. Meeleolu on süngevõitu, minoorne ja (nagu ka EP kaanepilt) üsna nihkes. Kogu ettevõtmist näib saatvat soov teha midagi teistsugust ja julget. Samuti tundub, et artist on väisanud hiljutisi John Mausi kontserte, sest just tema tüüpi loojat paistab Kuusk imetlevat.
„seoul” alustab kaheminutilist teekonda sörkimise ja föönihelidega, siis tõstab tempot ja lõpuks jookseb. Lugu „hop”, mis on esitatud ja kirjutatud koos teise laulva näitleja Merlin Kiviga, on nukker mõtisklus surelikkuse teemal: „hop on in the bus / hop off out the bus / hop on in the bus / we all die someday”. See pala pulbitseb Y2K-esteetikast ja saadab kulminatsioonis plahvatava instrumentaalosaga ajju tugevad t.A.T.u. „All the Things She Saidi” flashback’id. „mono” on võimsa kulgemisega depressiivroki hõnguga eestikeelne põks muidu ingliskeelsete lugude seas. Sõnad on luulelised, („monokromaatiline / metallist lind […] hoitud keset kaitsvat mulli / ikka nõeltega mängime”), kuid siiski mitte Karl Eduard Söödi Ruja repertuaari kuuluva „Musta linnu” tasemel. EPle tõmbab joone alla parajalt käre ja helge „haha”, mille lõpus kuuleb kummastavaid glossolaaliaharjutusi. Kuna EP on nii lühike, võib tuumakama elamuse saamiseks selle kaks-kolm korda järjest läbi kuulata.
Üldjoontes on „punk” väga turvaline. Päris Dean Blunti või Yves Tumori pärusmaale Kuusk ei astu, kuigi nende varjud on kohal. Samuti on artistil ambitsioon eksperimentaalpopi maastikul eneseotsingutega edasi liikuda. Kui Kuusk koorib endalt maha veel rohkem kihte, paneb kogu täiega hullu ja laseb lahti valemipõhisusest, kujuneb temast tõeline altpopi meister.



