Exit Safe Mode’i uus album mõjub tehniliselt küpse albumina, jäädes samas vormiliselt, heliliselt ja emotsionaalselt žanripiiridesse kinni.
★★★☆☆
Kodumaise teknoveterani Exit Safe Mode’i kolmas täispikk album jätkab autori senist joont, püsides teadlikult hüpnootilisuse ja dub techno raamistikus. See ei ole iseenesest probleem – žanri tugevus peitubki piiratud vahendites. Küll aga eeldab selline lähenemine, et kuulajal tekib huvi vähemalt ühe telje kaudu – olgu selleks kompositsioon, helidisain või emotsionaalne register.
Helidisainis on selgelt tajuda Exit Safe Mode’i pikaajalist kogemust elektroonilise muusikuna. Produktsioon on professionaalne, terav ja küps – kõrgsageduste, valge müra ning krõbisevate tekstuuride kasutus on maitsekas ja nauditav. Samas püsib helikeel rangelt žanri piirides ega kujune selgeks vastukaaluks kompositsioonilisele kordusele.
Albumi peamine nõrkus avaldubki kompositsioonis. Lood arenevad lineaarselt ja etteaimatavalt, järgides elementide järkjärgulise lisamise ja eemaldamise loogikat. Dramaturgiline pinge ja üllatusmomendid jäävad tagasihoidlikeks. Klubikontekstis toimib see küll DJle sobiva miksimaterjalina, aga kodus kuulates muutub raskesti haaratavaks – kuulaja tähelepanu ei panda piisavalt proovile. Lugude väga aeglane lahtirullumine süvendab seda muljet ning kontsentreeritum vorm või lühemad lood oleksid aidanud paremat tasakaalu leida.
„Constant” ja „Along a Surface” mõjuvad aga albumil eristuvalt. Need suudavad tekitada ebamääraseid ja raskesti määratletavaid emotsioone, mis ülejäänud plaadil taanduvad ühtlaseks kulgemiseks. „Along a Surface’i” breakdown pakub ootamatult dramaatilist ja värsket kontrasti, kuid jääb isoleeritud hetkeks ega arene edasi.
Kokkuvõttes on tegu tehniliselt küpse ja žanritruu albumiga, kuid see ei nihuta märgatavalt ei vormilist, helilist ega emotsionaalset telge. Seetõttu on tulemuseks pigem taastootev paradigmanäide kui meeldejääv tervik.
