Muusik ja kultuurikorraldaja Kaido Kirikmäe on tõeline Järvamaa legend, kes on muu hulgas vedanud plaadipoodi, korraldanud festivali Kukemuru Ambient ning toonud Eestisse esinema teiste seas Autechre ja Vladislav Delay. 90ndatel korraldas Kaido aga reive, mis võimaldasid Türi söökla kolmandal korrusel jungle’it kuulata ja kümme tundi järjest tantsida. Vestleme 90ndate pungist, maakohtade minireividest, noortevanglas käimisest, kardina taga apelsinimahla joomisest ja muusika hankimisest internetieelses maailmas. 

Kuidas su muusikaline teekond alguse sai? 

Kaido: Sündisin 73. aastal Viljandis ja elasin Viljandimaal kuni 15. eluaastani. Koolis käisin Suure-Jaanis. Ükskord läksime seal sõpradega muusikaõpetaja juurde ja ütlesime: „Kus bändiruum on, tahaks bändi teha!” Otsisime kokku kõige cool’imad tüübid, pillimängust polnud kellelgi muidugi aimugi. Õpetaja, kes oli suur koorimees, pani meid aga mingeid noote kirjutama. Tal oli tekkinud arusaam, et tahame teha poiste lauluansamblit või midagi sellist. Järgmine kord me sinna „bändiproovi” enam ei läinud. Aga 80ndatel, Nõukogude Liidu lagunedes hakkasid inimesed rohkem rändama, oma kohta otsima. Ka mu ema sai uue töökoha ja kolisime perega Türi lähedale, sellisesse kohta nagu Särevere. Alguses see mulle muidugi ei meeldinud – no mida, Viljandimaalt kuhugi Järvamaale, millega puudus igasugune side. Samas oli see mõnes mõttes saatuse sõrm, Järvamaal leidsin õiged inimesed ja tegin nendega oma elu esimese bändi. Lõpuks olid just Järvamaal need võimalused, mida Viljandimaal ei olnud.

Panite punki? 

Mitte päris straight punki. Kuigi punkarina olin ise küll straight ja street, olid mu lemmikute seas juba tol ajal näiteks The Smiths ja The Stone Roses. Pigem oli see selline maitsekas segu pungist ja indie-teemast. Andsime ainult kaks kontserti, millest esimene oli Võrus Kubija lauluväljakul. Eesti kroon oli siis just käibele tulnud. See oli nagu mingi jaanituli, kuigi tegelikult polnud. Esines segu Eesti bändidest, mõni Läti bänd ka, pakun, et kokku oli kohal 5000 inimest, läks hästi. Sama suve lõpus oli Pärnu Vallikäärus Sittade Bändide festival. Seal oli juba kõva „oi!” värk ja käis meeletu joomine. Meie mängisime oma musa, täiesti teistsuguse vaibiga, aga mingid skinnid ja pungid ronisid laivi ajal lavale ja kargasid meie ümber ringi. Mul on siiamaani meeles, kuidas see lokkidega tüüp Vlassov Kuldsest Triost seisis helipuldi kõrval ja vaatas kogu asja suurte silmadega pealt. 

Pärast seda võeti mind armeesse, aga eks tol ajal oli see sisuliselt noortevangla, mitte nagu kaitsevägi tänapäeval. Läksin sinna Eesti Vabariigi esimese kutsega, 92. aastal. Ees olid tüübid, kes olid juba pool aastat Vene armees teeninud ja siis vastloodud Eesti kaitseväkke üle toodud. Võib aimata, kuidas Vene sõjaväe kogemusega ülemused ennast meie peal välja elasid. Eks seal oli kõik ka päris katki, sügisest talveni polnud kütet, külm vesi. Valitses muidugi ka totaalne vägivald, siis võeti ju teenistusse kõiki, isegi kriminaalselt karistatuid. Aga noh, elasin üle, selgroog läks tugevamaks.

Ja kui armeest tugeva selgrooga välja tulid, siis kuidas bändiga edasi läks? 

Kui armeest välja tulin, oli bänd juba laiali vajunud, teised mehed hakkasid üldse mingit death metal’it tegema. Mingid tagurpidi ristidega mehed ja nii edasi, minu rida see ei olnud. Marineerisin siis oma nii-öelda deprekas, keeruline aeg. Mõnes mõttes oli teenistuse lõpus elu stabiilne, võisin kindel olla, et iga päev saab süüa. Koju tulles valitses aga Eesti ühiskonnas täielik armetus. Midagi polnud saada, kuhugi polnud minna. Musa oligi ainuke asi, mis mind hoidis.

Maakohas oli Briti MTV parim asi, mis üldse kunagi juhtuda sai. Ma ei käinud isegi õues, istusin päevad läbi teleka ees, paber ja pliiats käes, kirjutasin bände ja lugusid üles. The Smiths, The Stone Roses, kogu see Nirvana värk oli ka. Indie dance ja rokk hakkasid ühel hetkel vaikselt ära vajuma ja asendusid briti elektroonika invasiooniga. Vaatasin telekat ja kuulasin esimest korda Orbi, The Future Sound of Londonit, Aphex Twini. Ja sellega oli kõik otsustatud. Hakkasin otsima võimalust ise sellist mussi teha ja mängida. 

Kas salvestasid kuidagi teleka kaudu kassetile või pidid muusika hankimiseks plaadipoodides tuulama?

93. aastal oli vinüülivärki vähe. Midagi kuskil küll oli, aga Järvamaal polnud tol ajal plaadipoodigi, mingeid kassette veidi müüdi. Hiljem tekkisid küll kohad, mida võib plaadipoodideks kutsuda, siis kui kapitalism oli juba nii-öelda arenenud. Tol ajal sai teleka kaudu ka muusikat salvestatud, aga põhiteemad olid ikkagi Saaremetsa „Vibratsioon” ja Roosbergi „Helisev muusika”. Nemad vist tegidki juba 93. aastal saateid, mäletan isegi, kui oli see… Oota, mis aastal Estonia põhja läks?

1994.

Just, elasin siis Viljandimaal vanaema juures. Tol ajal oli minu ümber maakohtades täielik armetus, vanaema võttis mind enda juurde, et „poiss täielikult alla ei käiks”. Elasin seal, aitasin töödega. Mäletan ikka veel seda ööd, kuulasin Mihkel Roosbergi „Helisevat muusikat”. Nad vahetasid Saaremetsaga tol ajal saadete aegu, enam-vähem nii, et teisipäeval kl 12–2 öösel oli „Vibratsioon” ja kolmapäeval „Helisev muusika”, põhiliselt elektrooniline kraam. Tol ööl oligi Roosbergi saade ja sain seda kuulates sisuliselt religioosse kogemuse. Samal ajal võitlesid inimesed meres enda elu eest, mina ei teadnud sellest midagi. Hommikul tegin vanaema juures silmad lahti ja telekas käis. Siis sain teada, mis öösel juhtus. 

Aga kui tulla tagasi muusika hankimise juurde, siis põhiliselt lindistasime just nendest kahest saatest kassettide peale. Kui üritusi korraldama hakkasime, käis miksimine kahe kassettmakiga. Vahepeal kuulsid peol, kuidas mingi vend pani teist lugu peale ja eelmisest loost jäid näiteks saatejuhi sõnad või mingi uudistesaate signatuur kõlama.

Tänapäeval on see üsna kõva teema, 90ndate signatuure ja isegi reklaame sämpeldatakse muusikas. Üritatakse jäljendada seda 90ndate energiat. 

Tol ajal oli, jah, muusika esimene ja viimane asi. Kõik käis muusika järgi: gängid, suhtlemine, sõbrad, tuttavad. Muusika oli nagu see ühine veri, mis soontes voolas. Kui olid ise aktivist või kuidagi omal moel karismaatiline, tuldi sellega kaasa. Mul õnnestuski leida need kaks sõpra, kellega koos bändi tegime. Üks hakkas järk-järgult metal’ist loobuma ja sinna nii-öelda minu levitatud tuulte poole liikuma, teine oli ka muusikamaitses samal lainel. 

Kõige olulisem sündmus kohaliku elektroonilise muusika jaoks toimus aga 94. aasta augustis, kui Tallinnas käis see Taani laev, millest oli hiljuti juttu Eesti Discogsi Facebooki grupis. Selle nimi oli Kronborg, see hakkas sõitma Taanist, käis Rootsis ja Soomes ja siis tuli Tallinna ka. See seisis kaks päeva Tallinnas ankrus, E-terminali ja A-terminali vahelises kanalis, ja selle pardal toimus Eesti DJde ja Taani DJde osalusel selline, noh, megareiv. Tasuta sai minna, aga 600 inimest mahtus korraga laeva peale. See oli nii puupüsti rahvast täis, et sadamasse tekkisid meeletud järjekorrad. Üks inimene tuli maha, siis sai järgmine peale minna. Just see üritus andis põhilise tõuke, et hakata ise asju korraldama.

Kus te oma esimese ürituse korraldasite? 

Esimese ürituse korraldasime sõpradega 95. aasta varakevadel. Toimetasime Türi bändiproovi ruumis, mis asus söökla kolmandal korrusel. Meie sõbra ema töötas sööklas, nii et saime seal proovi teha. Seal korraldasimegi oma esimese peo. Tund aega enne pidu tulime kohale, hakkasime vaatama, et mis seis tehnikaga on, millega ja kus me üldse mängime. Laiutasime käsi. Õnneks oli meil päris palju elektrikutest sõpru, kes olid ka suured melomaanid. Nad tulid sinna, hakkasid jootma ja keevitama, igasuguseid lahendusi välja mõtlema. Kuidagi tegid nad kohapeal isegi strobod valmis, ma ei kujuta küll ette, millest need kokku pandi. 

Muusikat mängisime kassettmakkidega, ühendasime need suure bändipuldiga. Väike makk ja meeletust laevast pult, 24 reaga suur tolmune kolakas. Aga mängida sai küll. Siis oli musa juba kassettidele kogutud, peamiselt toores breakbeat, hardcore ja early jungle. Tol ajal olid kõigel muidugi ambient’i elemendid juures, kogu 90ndate alguse elektroonikasse oli nii või teisiti ambient sisse pikitud. Olid ambient house, ambient jungle, ambient see ja see, trance ja techno ja nii edasi. 

Selleks et rahvas kohale tuleks, panime Türil igale poole plakatid üles. Internetti ju polnud, info liikus suust suhu või plakatite kaudu. Tol ajal ilmusid putkadesse igasugused müstilised ajakirjad, mingid erootikaajakirjad, kosmosevärgid, esoteerika, kõik seesugune. Nägime, et ühes Türi ajaleheputkas on müügil selline ajakiri nagu Paradoks B, mille eest küsiti muidugi kallist hinda. Seal oli mingi tüübi pea, mille peal olid planeedid, pigem nägi see isegi välja, nagu selle tegelase pea peale oleks trükitud terve kosmos. Kogusime kamba peale raha kokku, ostsime ajakirja ära, lõikasime esikaane välja ja kleepisime sellele ürituse info. Pealkiri oli „Start the dance”, selle The Prodigy loo järgi. Skännisime oma teose Türi kultuurimajas sisse ja plakat oligi olemas. 

Kes peole kohale tulid? Kas Türil oli mingisugune arvestatav breakbeat’i-entusiastide skeene? 

Kui pidu algas, tuli meie suureks üllatuseks kohale mingi Paide skeene, kellest meil polnud aimugi. Enne internetti ei teadnud me tegelikult isegi seda, mis kõrvallinnas toimub. Aga tänu peokülalistele saime aimu, et Paides oli mingisugune hipide ja kunstnike teema üleval. Kui nüüd võrrelda, siis Türi joon oli tol ajal selline Manchesteri värk, fookuses oli indie. Elektrooniline muusika oli pigem tagaplaanil. Ma ise ütlesin toona naljatledes, et kui Türi on Manchester, siis Paide on London. Tegelikult oli Paides kõva grungerokiskeene ja Ameerika saund ka, mitte ainult UK. Erines ka see, et Türil olid kõik melomaanid poisid, aga Paides oli ainult paar tüüpi ja ülejäänud olid tüdrukud.

Peol tantsiti kaheksa, kümme tundi järjest. Ja seda kõike tehti n-ö niisama, maakohtades, väljaspool Tallinna ja Tartut, polnud droogid sugugi moes, võib-olla kellelgi oli mingisugune apelsinimahl kardina taga peidus. Pisut hiljem hakkas rohuvärk vaikselt sisse tulema, aga peamine droog oli ikkagi muusika. Inimesed käitusid peol täiesti teistmoodi kui tänapäeval. Kui keegi midagi tantsimise vahele rääkiski, võis see enam-vähem nii kõlada: „Kuula, mis bassikäik seal praegu on, kuidas see trummirütm käib.” Võib-olla vaatan sellele ajale praegu läbi roosade prillide, mõtlen kõike ilusamaks. Aga just see oli äge, et tantsides ei antud kuidagi armu. Keegi ei õõtsunud niisama, kokteiliklaas käes, vaid käis meeletu andmine.

Oli muidugi selliseid ristiinimesi, kes tulid peole eesmärgiga kellelegi peksa anda. Õnneks oli Türil suur kamp venelasi, keda osad meie sõbrad tundsid. Peamiselt sellised tänavakaagid, poksijad. Aga neile meeldis hirmsasti hardcore, erinevalt neist eesti diskomeestest, kes publiku ja DJde peal trenni teha tahtsid. Ja kui need diskomehed kohale tulid ja kellelegi peksa anda tahtsid, oli ruum nende pahameeleks täis hardcore’i-fännidest poksijaid, kellest said sisuliselt meie mitteametlikud turvamehed. Väga huvitav seltskond tuli kokku. 

Kuidas olid suhted politseiga? Kas rääkisite korrakaitsega läbi, et suuremat madinat ennetada? 

See ei tulnud kellelegi pähegi, et politseiga asju läbi rääkida. Ja kui asi oleks käest ära läinud, siis mobiiltelefone ju polnud. Politsei kutsumiseks oleks mõnikord pidanud mitu kilomeetrit kuhugi jooksma. See oli ikkagi üleminekuaeg, valitses kaos. Kui rääkida laiemalt maakohtadest, siis näiteks Viljandis toimusid ka reivid ja seal tegi üks korraldaja väga kavala lükke. Tänapäeval see muidugi võimalik poleks, aga ta kutsus kohalike jõmmide kõige suurema ninamehe enda üritusele turvameheks. Point oli selles, et kõik jõmmid tahtsid niikuinii inimestele vastu nina anda ja tulid üritusele kohale, aga pealik oli juba saalis turvamees, kõndis ringi ja ütles, et „minu bisnessi ei tule keegi ära rikkuma”. Ülejäänud jõmmid istusidki diivanil reas nagu üks suur pere ega saanud midagi teha, sest keegi ei julgenud bossi närvi ajada. 

Järvamaal oli pisut teisiti, võib-olla olime isegi natuke naiivsemad või spontaansemad. Seesama korraldaja Viljandist tuli ükskord meie kutsel Paidesse külaskäigule. Olime oma gängiga enne seda Viljandis käinud ja korraldasime Paides reivi. Me ei mõelnud asja muidugi üldse läbi ja saime sellest alles hiljem teada, aga kohe kui ta Paidesse jõudis, sai ta Türi venelaste käest vastu nina. Peksasaamine oli tol ajal suhteliselt tavaline. Kui midagi tarvitati, oli see muidugi alkohol, ja see muudab teatavasti osad inimesed agressiivsemaks. Aga samas suuri jamasid tegelikult ei olnud, valdavalt lahendati kõik rohujuuretasandil ära. 

Kas sellest üritusest kasvas välja mingisugune suurem skeene? 

Tegelikult toimus umbes samal ajal Järvamaa minireivide plahvatus. See oli üllatav, kuna toona olidki kõik nagu omaette seenekesed eri metsatukkades, kellest keegi midagi ei teadnud. Kuulsimegi, et mingid tüübid hakkasid Türi ja Paide vahel ka üritusi korraldama, sellises kohas nagu Väätsa. Tegelikult oli see minireivide plahvatus suhteliselt absurdne, just see, et kogu see asi ka päriselt toimis. Näiteks mingil õhtul oli Väätsa kultuurimajas reiv, läksime sinna 15 kilomeetrit jalgsi, tantsisime kümme tundi ohjeldamatult ja pärast kõndisime veel 15 kilomeetrit tagasi. Ükskord saime isegi auto peale, pakun, et autos oli kümme inimest ja mina olin koos kahe tüübiga pagasnikus, käed-jalad segi, läksime kõik koos reivima. 

Ühel hetkel liikusid kõik üritused Paidesse, see oli ikkagi pealinn. Selline koht nagu Meki kelder kujunes mõnes mõttes kogu Järvamaa alternatiivkultuuri mekaks, kus hakkasid väga tihedalt reivid toimuma, saali mahtus juba sada inimest. Mäletan, kuidas seal toimus mingisugune bändiüritus, pärast korraldasime sõpradega afterparty. Meil oli tolleks ajaks isegi oma soundsystem, mille sinna kohale vedasime. Hiljem selgus, et isegi üks Päevalehe ajakirjanik käis seal ja kirjutas, kuidas heli poolest jäi asi küll Tallinna üritustele alla, kuna kassettide kvaliteet on, nagu on, aga vaib oli ikkagi raju. Enam-vähem, et sada inimest oli kuhugi pisikesse ruumi kogunenud ja käis korralik andmine. 

Tänapäeva perspektiivist on see täielik müstika, et maakohtades oli reivikultuur nii elujõuline. 

Ikka, muusika oli põhiline. 90ndate alguses oli tegelikult kogu see olukord väga uudne. Sellist muusikat ei oldud maailmas varem kuuldud, vahet pole, kas Londonis, Paides, Tallinnas või Türil. Kõik oli täiesti värske, see muusika, mida peol mängiti, sündis sisuliselt samal ajal, kui ta Türile jõudis raadiosaadete ja teleka kaudu. Kui nüüd tänapäeva perspektiivist vaadata, siis praegune klubimuusika kasutab pigem neid varem väljakujunenud elemente, neid pannakse uutmoodi kokku, võib-olla viimane suurem laine, kus leiutati midagi täiesti uut, oli siis, kui Burial muusikat välja andma hakkas, 2005. aasta kandis. Teda kuulates sain aru, et ma ei olnud midagi sellist varem kuulnud. Pärast seda on igasuguseid huvitavaid kokkupanekuid, legosid ja klotse olnud, aga see ei ole võrreldav sellega, mis toimus 90ndatel. Kõik oli täiesti enneolematu, saund oli uus. Sellist muusikat, neid helisid ja rütme ei oleks keegi isegi ette kujutada suutnud.

Londonil, Türil ja Tallinnal polnud siis otseselt vahet?

Tegelikult oli Tallinnas olukord ikkagi pisut parem, seal oli vendadel juba mingeid vinüüle ka. Tihtipeale saime maakohtades muusika omakorda Tallinna tüüpide kaudu kätte. Ühel hetkel selgus, et Viljandis teevad juba mingid tüübid kultuurikolledži keldris üritusi. Käisin nendel ka kogu aeg tantsimas, seal tutvusin Kilingi-Nõmme DJ-gängiga, neil olid ka juba vinüülid suht vabalt käepärast. Ostsin neilt ja vahetasin nendega plaate ja asju. Üks mu sõber käis tol perioodil Tartu Ülikoolis, tal oli võimalus arvutiklassis internetti kasutada. Läksin sinna ja üritasin netist mingisugust Warpi vinüüli tellida. Netikiirus oli, nagu ta oli, mul läks tükk aega, et tellimus ära vormistada. Kaks tundi hiljem jõudsin asjaga ühele poole, siis muidugi selgus, et plaat pole saadaval. Aga kogu see värk oli ikkagi megapõnev, just muusika hankimine. Arvasin, et see jääbki igaveseks nii.