Facebooki sündmuste sektsioonis skrollides suunab algoritm minu voogu aina rohkem üritusi, mille lineup’idest leian sellised nimed nagu Kermo Murel, Triibupasta ning Noored ja Näljased. Olen neid artiste küll varemgi kuulanud, ent sellegipoolest paneb kukalt kratsima nende imbumine peavoolu. Miks noored eestlased lädramussi järele janunevad?
MIS ON LÄDRAMUSS?
Kuna verivärskest õigekeelsussõnaraamatust jäi lisaks mitmetele roppustele välja ka „lädramussi” definitsioon, tuleb termin ise lahti seletada. Lädramuss on muusikažanr…
- mille saatel pinnapeol oksendada, kui võhivõõras, kellega sa moment tagasi oma sügavaimaid saladusi jagasid, su juukseid kinni hoiab;
- mille instrumentaalosa moodustab kiire jõuline elektrooniline biit (rahvakeeli tümm), mida on kohati raske žanriliselt määratleda;
- mille saatel unustavad end tantsupõrandal täielikult ka need, kellele instrumentaalne ja sõnadeta klubimuss muidu erilist närvikõdi ei paku.
Tsirkust, leiba ja SoundCloudi räppi
Lädramuusika laialdane levik popmuusikas pole midagi uut. Erinevalt Suurbritanniast, kus toimus 1990ndatel tänu rahastusele ja suurenenud tähelepanule kultuurivaldkonnas plahvatuslik areng, oli tolleaegne Eesti osa niinimetatud metsikust idast, kus suudeti vähestest rahalistest vahenditest hoolimata rahvale tsirkust (ja vähesel määral leibagi) pakkuda. Eestis liitsid mussile eesliite „lädra-” just need artistid, kes sidusid oma loomingu tempoka Eurodance’i lainega. Kohalikus kontekstis ilmutas autentne lädramuss end esimest korda Onu Bella loomingus, mis on ka aastakümneid hiljem kohalike hiphopiartistide mussi talletunud – isegi Väike PD kasutas oma loos „sünnipäev” sämplit palast „Ma võtsin viina”.
Lisaks tümmile mängib lädramussis kandvat rolli ropp ja otsekohene lüürika. Juba pungi hiilgeaegadel väljakujunenud roppude laulude traditsioon imbus peavoolu eelkõige hiphopi kaudu, mis võttis ajaga omaks hedonistliku ja nilbe suuna. Illustreerivate näidetena võib välja tuua Lil Wayne’i loo „Lollipop”, kus temake väidab, et Wayne on nagu pulgakomm, ja lakub teda nagu pulgakommi, või Lil B lüürika, milles sisalduvad vulgaarsed kirjeldused „jo ülima” BasedGodi jumalikkusest on oma lihtsuses mõistetavad ka laiemale kuulajaskonnale.
Tundub, et just hiphop tõi ka Eestis lädramussi uuesti rambivalgusesse, eelkõige SoundCloudi räpi renessansi kaudu. Nimelt nihutas see laine noorte tähelepanu taas Eesti muusikale ja kirjule kultuurile, mida tuuakse laialdaselt välja ka oma lüürikas. Näiteks SIP€LGA 14 sai oma nime kultuurikaanonisse talletunud 00ndate komöödiasarjast „Sipelga 14”. Praeguse lädramussi koorekihiks kujunenud Triibupasta, Lil Till ning ka Clicherik ja Mäx vallutasid lavalaudu esialgu samuti SoundCloudi räpparitena, mistõttu need kaks kultuurilist nähtust on omavahel tihedalt seotud.
Praegu võiks suurema osa Eesti noortemuusika peavoolust defineerida lädramussina. Seda ei saa ette heita ainult artikli alguses väljatoodud artistidele, teisedki rakendavad oma loomingus lädramussi tempokuse valemit. Näiteks on Sämi või Eiki muusika muutumas üha tempokamaks, võrreldes nende varasema ja pisut „maa-alusema” repertuaariga. Kuigi uus lähenemine on aidanud neil kindlasti paremini massideni jõuda, tundub paratamatult, et muutus on tingitud numbritest. Loomingus keskendutakse muusikale, mida on lihtne tarbida, fookusest jääb välja loomingu reaalne mõju või püsimajäämine oma varem väljakujunenud kuulajaskonna seas.
Parental advisory: ironic content
Praeguse lädramussi lipulaeva Kermo Mureli muusika kõlab justkui mõne „külajorsi kaebelaul” või lihtne eestlase joomalaul. Autori enda sõnul on just säärane kontingent see, keda ta looming pilkab. „Kolmas Eesti” on alati ühel või teisel moel rahvale peale läinud, nagu on näha saate „Võsareporter” või selle mõttelise järeltulija „Märgatud Eestis” populaarsusest. Samas võib asi seisneda selles, et seesugune looming on justkui groteskne või camp, mistõttu seda võetakse ka esteetiliselt puhta kullana – mõnes mõttes on tegu Ethel Caini sõnastatud paradoksaalse „iroonia epideemiaga”.
Iroonilise muusika virvarris on siiski omamoodi ohukoht. Sotsiaalmeedia roll muusika turundamises on toonud kaasa selle, et lädramuss levib kulutulena ka lasteni. Vajadus uue „Parental Advisory” laadse märgise järele pole just kriitiline, ent sisu ja väärtused, mis sotsmeedia kaudu lasteni jõuavad, tekitavad siiski muret. Vastutus ei saa langeda siinkohal pelgalt artistide õlule, arvestades sotsmeedia paratamatut kättesaadavust noorte seas. „Ringvaate” intervjuus pakub Max Õispuu lahendusena välja selle, et vastutus peaks lasuma vanematel, kelle lapsed sellist muusikat ja sisu tarbivad. Vanemad peavad oma lastele ise seletama, mida üks või teine sõna tähendab.
Ent probleem ei seisne pelgalt sõnavaras, vaid ka selles, kuivõrd me tahame „tiidujateedulikke” jorsilikke väärtushinnanguid oma ühiskonnas normaliseerida. Tihtipeale maalib lädramuss naistest pildi kui objektidest, kelle väärtuse ja soovid määrab meesartisti fantaasia. Naine on redutseeritud „tibu”, „eide” või mõne sõimusõna tasandile. Ei saa lõplikult väita, et need meesartistid tõsimeeli näevad naisi nii või mõtlevad neist nii, ent vastavad sõnad on nende loomingus sees ja neid tõlgendab lõppude lõpuks iga kuulaja ise. Mainitud intervjuus ütles Õispuu, et tema kõnepruuk ei ole niivõrd sügav teema, kui laiem publik seda arvab. Tekib aga küsimus, kas roppu kõnepruuki on vaja argikeeles nii suuremahuliselt normaliseerida. Ehk ei lase kultuuri üha populaarsem provokatiivsus tagasihoidlikel eestlastel barrikaadidele minna, hoides mässumeelseid ohjes, et nood piirduksid verbaalsete vahendite ja inimeste „kohtadesse” saatmisega?
Lädrakeedise uus retsept
Viimase kahe aasta jooksul on olnud märgata lädramussi artistide meeletut kasvu. Lotey, kelle varasem looming tugines pigem hiphopile või trap’ile, on hakanud tegema nime Noored ja Näljased alt samasugust lädramussi nagu Triibupasta (ja päeva lõpuks kõik ülejäänud). Peavooluartistide loomingut on aina keerulisem üksteisest eristada, sest sisuliselt kõlab kõik ühtmoodi. Ja täpselt siis, kui lädrakeedis hakkab juba läilaks muutuma, ilmub välja rühmitus 35maffia, kelle uus lugu segab lädrakasse veel mõnusa kulbitäie kodukootud PinkPantheressi-laadset möksi ning geneetiliselt muundatud UK garage’i, mida kaunistab robustne ja seosetu lüürika.
Kui lugesin Neit-Eerik Nestori viimast intervjuud mainitud kollektiiviga, jäin mõtlema, miks ei räägita muusikamaailmas rohkem ületootmisest? Liigne sarnasus muudab muusika üksluiseks ning valemitesse kinnijäämine saab saatuslikuks muusika uuenduslikkusele. Kuivõrd tasub peavoolumuusikalt (eriti lädrakalt) uuenduslikkust oodata, on muidugi iseasi, kuid siinkohal ei saa üle ega ümber lädramussi lämmatavast üleküllusest.
Küllap on selline muusika vaid trendina ilmnev nähtus nagu mõni varasem muusikažanr (à la Britpop). Või äkki ongi kiiresti muutuvas maailmas lihtsam laskuda Triibupasta „õlleavaja” või mõne muu „lädrakana” määratletava muusikalise teose rüppe. Samal ajal saab lürpida pudelist laudurit, tunda kamraadidega viha kapitalistliku süsteemi vastu ning lasta end kanda vabaduse kõlal.
Amanda Kaunispaik maadleb abituuriumi lõpusirgel viimaste deemonitega ning unistab, et eesootav suvi kõlaks nagu Y-Traxxi „Mystery Land”.
