Surin – Nature Mort (2026)

Surina helikeelest ja saundist on kuulda, et siin mängivad andekad pungi ja alternatiivroki taustaga muusikud, kes otsustasid ühel hetkel džässilikku muusikat tegema hakata.

Surina helikeelest ja saundist on kuulda, et siin mängivad andekad pungi ja alternatiivroki taustaga muusikud, kes otsustasid ühel hetkel džässilikku muusikat tegema hakata.

★★★★★

Kuuldes esimest korda kollektiivist Surin, pidasin bändi nime mõne indoneesiakeelse sõna moodsaks tuletiseks. Alles pikapeale jõudis mulle kohale, et tegemist on hoopis eesti keelega. Väga rõõmustav on see, et Eestis on hakanud tekkima bände, kelle stiili kohta ei oskagi öelda, et mis see nüüd siis on. Põhimõtteliselt on Surin instrumentaalne džässrokk, ent selline stiilimääratlus on vägagi tinglik. Koosseis on iseenesest väga džässrokilik: peale kahe kitarri ja bassi kõlavad plaadil veel saksofon, klarnet, miski, mis kvalifitseerub löökpillidena, ja klahvpillid. Siinkohal peab mainima, et saksofon meeldib mulle harva, ent sellel albumil haakub instrument minu jaoks kogu muu muusikaga.

Surina helikeelest ja saundist on kuulda, et siin mängivad andekad pungi ja alternatiivroki taustaga muusikud, kes otsustasid ühel hetkel džässilikku muusikat tegema hakata. Rokitaust ilmneb kasvõi sellest, et lood on tempokad ja tihked, kasutatud on palju roki riffe. Peaaegu kõigis lugudes kõlab üks meloodiakäik, mis muudetud kujul pidevalt kordub. Huvitav lähenemine, mis ei muutu igavaks. Mingitel momentidel läheb kogu muusika aga hoopis progeroki lainetele.

Plaadi mitmekordsel kuulamisel sain ma vist isegi aru, miks see džässrokk kõlab kohati vähem džässi ja rohkem indirokina – puudub džässile tüüpiline bass. Väga hea näide on lugu „Puru”. Kandev roll on saksofonil, mis on kohati väga baaridžässilik. Seda toetavad aga raiuvad akordid, paar väga jõulist drum break’i ja indirokilikud bassisoolod. Järgmise loo „Muldun” algus on tüüpiline 1980ndate džässrokk, siis aga hakkab kitarr mängima sama ajastu hard rock’i käike. Igav see album ei ole.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Reiv masinavärgi vastu
9 min

Reiv masinavärgi vastu

Mark Alexander Ummelas ja 𝗚Ø𝗞𝟮 räägivad Erdoğani-vastastest protestidest, kuude viisi Abletonis nuppude vajutamisest ja Amon Amarthi kuulamisest Istanbuli metroos. 
KARJU LAURISTIN – KARJU LAURISTIN (2026)

KARJU LAURISTIN – KARJU LAURISTIN (2026)

KARJU LAURISTIN on Tartu Ülikooli ajakirjandustudengite 2024. aastal algatatud bänd, mis sai nime TÜ emeriitprofessori Marju Lauristini (snd 1940) järgi. Liikmete sõnul oli ta oma iseloomu, ideede ja suhtumisega bändile suureks inspiratsiooniks.
Mobisa Mobisa – Secretly Dangerous(2026)

Mobisa Mobisa – Secretly Dangerous(2026)

„Secretly Dangerous” ei tee mitte midagi valesti, kuid see ei tee ka piisavalt õigesti.
Müürileht