Eesti oma PinkPantheress sulatab 21. sajandi saundidest, trendidest ja klišeedest kokku julgelt isepäise hüpertantsupopi monumendi.
★★★★★
Digipalavik? Harva juhtub, et albumi pealkiri võtab ammendavalt kokku kõik selle, mis kõlama hakkab, kuid Maria Kallastu debüütalbumi puhul võikski selle ühe sõnaga piirduda. Aga üritame veel. Kümnelooline kauamängiv on ekstaatiline, eklektiline, sähvivate süntide, lummavalt mitmenäoliste vokaalide ja mahlakate basside kokteil. Pooletunnine sõit mööda popi kiirteed, aga mitte pärisuunas, vaid täisgaasiga vastasvööndis, kus ei proovita end mitte teiste järgi mugandada, vaid graatsiliselt piruetitades laveeritakse ootuspärastest lahendustest mööda.
Kui meenutada Kallastu 2023. aastal ilmunud EPd „Whitenoise”, siis esmapilgul näib, et kõik on pahupidi pööratud. Inglise keelest on alles jäänud vaid üksikud ad lib hõiked, flirtiv RnB on üle parda visatud, ka toonastele lugudele iseloomulik esteetiline puhtus on laualt maha lükatud. Ümarad ja läikima löödud pinnad on asendunud lõputult muteeruva popikaleidoskoobiga, kus ei viksita oma lemmikutelt trikke maha, vaid mõjutused loobitakse kütusena sulatusahju, et vormida sellest unistus paremast homsest.
„Digipalavik” on kodumaine vaste uuekooli popi arhitektile PinkPantheressile, kelle loomingus on kõik võimalik. Piirid on selleks, et neist üle astuda. Siingi sähvatavad kordamööda nullindate päikesepisteline suve-house („Berliin”), jäine acid („Kus magab armastus”) ja tundmatuseni muteerunud sajandialguse staadionipopp („GRL VMP”). Kallastu lubab uskuda, et Eesti popmuusikale on kõik uksed lahti. Panen silmad kinni ja kujutlen, et need lood pole sündinud mitte Tallinnas, vaid mõne Londoni tipp-plaadifirma stuudios. Kardetavasti ei oska aga meie lauaviinaräpi pohmellis vaevlev publik veel sellise muusikaga midagi peale hakata, postestraadi tuules mõjub see kui ilmvõimatu kosmiline tulevik.
