Mõtlesin hakata heietama GTB ja SBE kuldaegadest, Iglooghostist ja Sega Bodegast, aga see pole praegu vajalik. Metabora teeb sellist mussi, mis neil kõigil karbi lahti tõmbaks.
★★★★★
Metabora uus EP on perfektne vastuolude kombinatsioon. On ta minimalistlik või maksimalistlik, jään vastuse võlgu. Olemuselt on teosel kõlavad meloodiad vägagi lihtsad, motiivid on püsivad ja vaibid läbivad. Aga iga mõne takti järel juhtub midagi ootamatut. Ootamatus, mis saabub õigel ajal õigesse kohta. Tulve on suutnud need ootamatused mängleva kergusega ära raamistada, neid täpselt õigel määral paigal hoida, mille tulemusena ei mõju miski katkendliku või dissonantsena. Kõik on etteaimamatu, aga samal ajal loogiline. Metabora teab, mida me kuulata tahame, isegi kui me seda ise veel ei tea.
Kui kedagi huvitab, kuidas eri sagedusi ja käike hakkida, siis küsige Metaboralt. Vahepeal kukuvad ära kõrged ja jäävad madalad, siis vastupidi. Ja siis tuleb kõik tagasi, aga negatiivis? Siis on üldse vaikus. Vokaalidest ei hakka rääkimagi, need on läbivalt täiesti kirjeldamatult produtseeritud. Endale seda kõike visualiseerides näeb helipilt välja vägagi struktuurne, mustvalge, pisut nagu negatiivis klahvistik. Kõlaliselt on ta kuidagi libainimlik, mitte digitaalselt nurgeline, vaid ümmargune, voolav ja nii-öelda digiorgaaniline. Lühidalt öeldes: täiesti hoomamatu, aga lummavalt ilus.
Ja seda kõike kirjutan ma teosest, mis on kõlaliselt vägagi kättesaadav ja koosneb ainult bängeritest. Mõtlesin hakata veel heietama GTB ja SBE kuldaegadest, Iglooghostist ja Sega Bodegast, aga see pole praegu vajalik. Metabora teeb sellist mussi, mis neil kõigil karbi lahti tõmbaks. Tõesti, absoluutselt iga meloodia teosel on kirjeldamatult ilus. Kõige suurem probleem on see, et EP jääb liiga lühikeseks. Aga eks häid asju ongi alati vähe ja doseerimine tuleb jätta artisti enda teha. Mis seal ikka, võttis sõnatuks. Viimane lugu ajas isegi nutma, otse tundmikku.
