„Stuudios” on Müürilehe rubriik, mis vaatleb ühe päeva vältel loomeinimeste tööd, paotades ust nende harjumuspärasesse töökeskkonda, milline see ka poleks ja kus see ka ei asuks. Seekord läheb Mark Alexander Ummelas külla Eesti mürarokilegendile Valter Nõmmele. Muu hulgas räägitakse valgest mürast ja beebide uneajast, aga ka noise-roki kontserdist, kus lätlasest helimees unne suikus. 

Valter Nõmm on täpselt see tüüp, kellega on mõnus päeval kell kolm Burger Boxis käppa visata. Tavaliselt räägib ta esimese asjana tulevastest laividest. „Me mängime seal ja seal siis ja siis, tule kohale.” Üheksal juhul kümnest jääb muidugi ebaselgeks, mis bändist või projektist ta räägib – mees teeb ju sooloprojekti, kaht bändi ja diskoritööd. Mussi nii et tapab. Tavaliselt jätkub jutt musalainel ning teemaks tuleb mõni plaat, mis tal parajasti kaenla all kaasas on, värske Biidi või Terminali haul. „Näe, siin see kidramees on tegelt selles teises bändis ka mänginud… Oled kuuland neid?” On äraütlemata tore niiviisi tunde mööda saata ja muusikaajaloolist ajumahtu kasvatada, aga täna peab tööd tegema ja asjalikku juttu ajama. Sellest tulenevalt saame vägagi asjalike tööinimestena kokku IDA raadio ees, kus Valter parajasti saadet „Fuzzolini” lõpetab. Kuna päev on vaikselt õhtusse jõudmas ja keegi hull on kogu IDA baari Club-Matest tühjaks joonud, käime enne inteka algust ära Telliskivi Rimis. Ostame endale energiajoogid, et jutt ikka jookseks ka. Teel poodi ulatab Valter mulle kasseti: „Viska kõrv peale. Sul on kassetimängija?” Mmm… „No savi, ma saadan siis sulle failid!” 

Kofeiin veres, kõmbime tagasi loomelinnaku poole. Valter teeb mulle viisakalt ukse lahti ja hakkame trepist üles ronima. Mööduvad proovikate uksed, üks-kaks-kolm korrust. Nahk läheb juba vaikselt märjaks, kui Valter lõpuks õige ukse avab ja mardisandi tuppa laseb. Vastu vaatab proovikate etalon – õllepurgid, plakatid, trummid, kaablid, lakke liimitud pingviin ja aiapäkapikk kidravõimu otsas. Norm. Valter näitabki mulle oma kidravõimu, mis tegelt pole üldse kidravõim, vaid bassivõim. „Kui me kunagi Sheltoni plaati salvestasime, oli seal stuudios kaks Traynori võimu. Sain sõprade kaudu teada, et kuskil Eestis on ka selline võim müügis, lõpuks leidsingi ta üles. Steve Albini oli suureks inspiratsiooniks, tema kasutas seda võimu.” No muidugi, Albini. Täielik legend. Räägime pisut varalahkunud legendi panusest rokiskeenesse ja sellest, kuidas ta oli suur kopi luwak’i entusiast. See on siis kohv, mille väike Indoneesia loomake on ära söönud ja välja kakanud. Valter räägib mulle, kuidas ta mäletab siiani päikesepaistelist kevadpäeva, kui ta esimest korda Shellacit kuulis. „Head over heels esimesest kuulamisest.” 

Fuzzolini, müra ja türannia

Erinevalt õuest on stuudios pime ja suhteliselt umbne. Valter rullib endale suitsu ja teeb lahti stuudio tagumises seinas oleva ukse. Sealt avaneb maaliline vaade Tallinnale ja Telliskivi tööstushoonete katustele. Tuul puhub tuppa hädavajalikku hapnikku, uksest sisse paistvad jumaliku päikesevalguse kiired peegelduvad kaablitel, võimudel, trummidel. Uurin Valterilt, kuidas ta aegruumis sellesse hetke ja kohta üldse jõudis. Oma bändidega on ta Telliskivi proovikas tegutsenud kaks aastat, samas on nad oma muusikat ka teistes kohtades salvestanud. „Näiteks Ülases salvestasime Fuzzoliniga paar lugu.” Ahhaa, kas ta peab silmas seda kassetti, mille ta mulle teel poodi ulatas? Tuleb välja, et asi pole sugugi nii. „Ei, see on tegelikult üldse minu sooloprojekt, millele panin nimeks Fuzzolini. Fuzzolini nime all mängisin ma tegelikult paarkümmend aastat tagasi DJ-sette. Ja kui hiljem tekkis mõte, et tahaks teha bändi, mis teeb ka collab’e, siis võtsin sellesama nime. Tegelikult see ei ole Fuzzolini bändi kassett, vaid kasseti enda pealkiri on „Fuzzolini”.” 

Valter räägib, et ta on Fuzzolini nimes pisut kahelnud. „Ma olen mõelnud, et äkki inimesed arvavad, et see on poliitiline nimi, et olen mingi Mussolini austaja või midagi sellist, mida ma muidugi kindlasti ei ole. See on lihtsalt sõnade „fuzz” ja „Mussolini” segu, selline kokku miksitud paras jaburdus. Paar tüüpi on muidugi küsinud, siis olen mõelnud, et oi kurat, äkki sai halb nimi valitud, et äkki sellest saab midagi poliitilist välja lugeda. Oeh, ei teagi.”

Muusika ja poliitika, kes neid suudaks lahuta. Aga pole midagi, mingite projektide puhul jääbki poliitilise satiiri olemus ebaselgeks või pisut kummastavaks. Lahkame veidi industriaalbändide poleemilisi esteetilisi valikuid, teemadeks Death in June ja teised analoogsed projektid, mille wiki artiklid on kolm kilomeetrit pikad (eriti see arutelude sektsioon, kus räägitakse, kas on natsid või ei ole äää). Lõpuks jõuame muidugi My Bloody Valentine’i ja teiste legendaarsete noise-rokkarite juurde, nende hulgas ka Valter Nõmm ise. Kuulen, et oma esimese pilli sai ta 13-aastasena. „Käisin tegelt mõned korrad pilliga ühe tüübi juures, kes pidi mind õpetama hakkama. Ta andis mulle ülesande valida üks lugu, mille ma siis selgeks pidin õppima. Valisin Rage Against The Machine’i „Bombtracki”. Ta näitas ette, kuidas seda mängida, aga eks tehnika oli mul siis ja on ikka veel suht fucked up, sõrm on kusagil üle kidrakaela, mitte nii nagu koolis õpetatakse.” Valter võtab seejärel kätte kitarri ja näitab mulle ilmekalt, kuidas ta seda hoiab ja kuidas seda peaks päriselt hoidma. Samal aastal, kui Valter oma esimese kitarri sai, sattus ta kätte ka tema esimene CD-plaat. „Isa ostis mulle naabrimehe käest Soundgardeni albumi „Down on the Upside”. Aga põhiliseks avastamiseks läks hiljem, umbes aastal 2002, siis kui olime Shelton Sani asutanud. Põhilised lemmikud olid varem olnud rohkem grunge suunalt, aga siis hakkas kõik minu jaoks rohkem müraroki poole minema. Sain Zahiri Tambetiga sõbraks ja käisime Levikas, tal oli alati muusikat kaasas. Kuulasin, et oh, mis see on? Panin aga plaadid ja artistid kuhugi kirja ja hankisin siis endale.”

Tolmuimejad, Pärdid ja värgid

Valteri puhul ongi kõige olulisemaks žanriks noise-rokk. Uurin, mis talle müra puhul pinget pakub. „No näiteks valge müra on väga rahustav, paneb lapsed magama. Kui mul laps magada ei saanud, siis panin peale ja olin ise täiega vaimustuses, et vau!” Olen nõus, valge müra on täielik imeasi. Räägin Valterile, kuidas minu kodus oli teatud perioodil pidevaks soundtrack’iks „White noise for babies. 8 hours”. Aga tõelise artistina suudab ta mu üle trumbata: „Meil oli üks vana tolmuimeja, kui ma selle tööle panin, siis see mõjus lapsele hästi rahustavalt.” Teen nalja, et ainult noise-rokientusiast suudab kodus tolmuimejat kuulata. „Ega ma tegelt seda tolmuimejat eriti süvenenult ei kuulanud, aga muidu meeldib mulle noise’i puhul just see, et sellesse saab süveneda. Iga kord, kui kuulad, leiad sealt midagi veel. Pole ainult ilusad meloodiad või paika pandud struktuur, ülesehitus, kõik seesugune. See on huvitav ja tegelikult ka hirmus ilus.”

Ega ma tegelt seda tolmuimejat eriti süvenenult ei kuulanud, aga muidu meeldib mulle noise’i puhul just see, et sellesse saab süveneda.

Tekib küsimus, kas elupõline noise’i-mees nii-öelda puhast muusikat ka kuulab. „Mulle meeldib igasugune muusika. Kui olin teismeline, siis olin kindel, et klassikalist muusikat ei hakka ma kunagi kuulama, kuna ma pole lihtsalt sedasorti inimene. Aga isa ütles jumala hästi, et never say never, kui saad vanemaks, siis äkki hakkab meeldima. Ja nii ongi, olen endale nüüdseks ka klassikalise muusika plaate ostnud, igast Pärdid ja värgid. Ilus on. Ja džäss ja Krautrock meeldivad ka väga. Aga žanritest on mu fonoteegis seinast seina neid asju, kõike ma muidugi ei osta endale.”

Mind hakkab loomulikult huvitama, mida ta ei osta. Valter pole selline tüüp, kes otseselt kellegi mussi kohta midagi sitasti ütleks, mistõttu haistan võimalust tema suust midagi negatiivset välja kangutada. Negatiivsus ja polariseeritud kajastus müüvad! Elupõlise diplomaadina (mehel on mitu bändi) puikleb ta pisut ja ütleb, et ei hakka neid bände, kes talle üldse ei meeldi, eraldi välja tooma. Räägin siis talle ise, kuidas mulle meeldivad vanakooli reggae ja jungle (oh seda üllatust), samas uuekooli kraamiga mul tihtipeale klikki pole ja kipun seda teadlikult vältima. Mees mõtiskleb pisut ja ütleb seejärel, et kuigi DnB ja gabber pole tema teetass, pole tal nende vastu midagi. „Aga üldiselt, kui võetakse mingi bänd, lugu või plaat ja hakatakse ainult selle baasil midagi samasugust tegema, siis ma ei näe muusikute enda panust projekti. Ennast ehitakse teiste sulgedega ja tegelt päris paljudel see õnnestubki, saadakse kuulsaks ja nii edasi.” Olen täiesti nõus, minu arvates võiks sellisel juhul kaverbändi või tribüüdi teha. Uurin siis, kas tema muusikat kuulates pole mingisugust bändi või plaati, mis kõigest läbi kõlaks. Valter eitab kõiki mu küsimusteks maskeeritud süüdistusi: „Ma pole kunagi ühtegi lugu nii teinud, et võtan ette mõne teise loo või bändi, mis mulle meeldib, ja hakkan siis arranžeeringut, sound’i või käike järele tegema. 80% muusikast, mille olen teinud, on tegelikult kasvanud välja improvisatsioonist. Istun kodus, hakkan midagi mängima ja siis saab käik valmis. Seejärel tulen proovikasse seda teistega kokku mängima ja organiseerima. Ja selle protsessi käigus muutub algne käik päris palju.” 

Koju pilli mängima

Kuigi Valter loob muusikat põhiliselt kodus, siis viimasel ajal on ta hakanud lugusid teadlikult oma bändidega koos tegema. Shelton Saniga korraldati suisa viiepäevane bändilaager, mille käigus sai valmis üheksa lugu. „Või noh, tegelikult me tegime seal valmis skeletid, mille siis hiljem proovikas lõpuni välja kujundasime. Aga päris paljude lugudega on tõesti nii, et need on saanud alguse kodus põlve otsas nokitsedes.”

On olnud küll olukordi, kus niisama hängides tuleb mingisugune meloodia pähe. Ja siis olen tormanud koju või proovikasse ja võtnud kitarri kätte, ja isegi kui välja ei tule täpselt see, mida mõtlesin, siis vähemalt on algne idee käiguks olemas.

Valter räägib, kuidas ta koduseid improvisatsioone talletab. Vahel võib tal meloodia kõrvus kumiseda, teinekord tuleb käik aga lihtsalt kodus kitarri tinistades. „Harvem juhtub ka nii, et tekib lambist mingisugune idee, võtan kitarri kätte ja mängin selle ära. Ma pole muidugi absoluutse kuulmisega, tegelt on mul tinnitus ka, aga see ei puutu vist asjasse. Aga on olnud küll olukordi, kus niisama hängides tuleb mingisugune meloodia pähe. Ja siis olen tormanud koju või proovikasse ja võtnud kitarri kätte, ja isegi kui välja ei tule täpselt see, mida mõtlesin, siis vähemalt on algne idee käiguks olemas.” Kui keegi otsustab sõpradega hängides järsku püsti tõusta ja minema joosta, et kodus kitarri mängida, on prioriteedid selgelt paigas muusika kasuks.

Küsin Valterilt üpris otsekoheselt, miks ta üldse muusikat teeb. Ta räägib mulle, kuidas muusikaga seonduv on talle elu jooksul suhteliselt palju stressi tekitanud. „Kunagi ütles ema mulle: „Kuule, Valter, äkki sa peaksid sellest muusikaasjast tagasi tõmbuma?” Küsisin siis endalt, miks ma üldse muusikat teen. Sain aru, et see on lihtsalt nii suur osa minust ja minu tegemistest, teen seda ikkagi seepärast, et naudin seda. Tavaliselt.” Valteri põhiliseks motivaatoriks on siiski eduelamus, kui kaaslastega koos midagi terviklikku luuakse. „Nüüd on muidugi pisut rahulikum kõik, aga kunagi oli pärast edukat proovi võidurõõm nii suur, et läks tähistamiseks ja tormasime koos bändikaaslastega Levikasse.” 

Pause peab aga vahepeal tegema, mistõttu uurin, kas ta ema soovitust ka kuulda võttis. „Olen küll mõelnud, et peaks vahepeal pause tegema või muusikast natuke eemale tõmbuma, sest ega sponsoreid naljalt ei leia, kes stuudiokulud kinni maksaks. Eriti kui oled selline vabakutseline päevavaras. Aga noh, kui midagi ikkagi väga tahta, siis saab tehtud.” Aga mida ta siis õigupoolest tahab? Eks see vastus on pisut etteaimatav: „No praegu ma tahan veel muusikat teha, mõtlen juba järgmise plaadi peale. Mul on siin juba tüüpidega räägitud ja…” Valter mõtiskleb pisut, järsku ta pilk kivistub: „Oota, mis plaadi peale, ikka plaatide peale, tegelikult on kaks plaati plaanis. Üks on Sheltoniga ja teine on collab, natuke elektroonilisema suunaga. Aga sellest ma rohkem ei räägi, selleks on natuke vara. Mingi hetk lähen neile tüüpidele kitarriga külla ja hakkame asju ajama.” Teen nalja, et vanasti mindi kosja, viin näpus, ja nüüd läheb Valter kellelegi kitarriga ukse taha ja ütleb: „Jou, teeme bändi.” Nagu jänes Albert Lotte multikas: „Hakkame sõpradeks!”

Kõik saab korda

Vahepeal rullib Valter veel ühe suitsu ja läheb katus-rõdule konitama. Tõusen ka korraks püsti, kuna olen selleks hetkeks peaaegu et tugitooliga üheks sulanud. Tegelt ei ole üldse bad vibes, aga kuidagi läheb jutt bänditegemise rasketele külgedele. „Muidugi on bändivärk palju stressi ka tekitanud, igasugused bändi asjaolusid puudutavad teemad. Vahel on nii, et ärkan hommikul ja hakkan esimese asjana mingite bändijamade peale mõtlema. Aga alati võidab ikkagi tahe midagi teha. Headus võidab.” Ütlen selle peale, et kõik saab korda. „Heh, kuulasin just täna hommikul Wrupk Urei plaati „Kõik saab korda”. Seal on kusjuures üks lugu, mille pealkiri on „Valteri ohtlik elu”.”

Rääkides bändijamadest ütleb Valter, et põhiliselt tekitavad bändides probleeme suhted. „Eks suhted on kahe otsaga asjad. Miski võib tunduda täiesti fucked up, aga siis läheb aega mööda ja saad teisest inimesest aru.” Tundub loogiline, et bändi tehes ei tohi olla liiga suure egoga, kuna muidu ei leia kedagi, kellega koos mängida. Ja teistega tuleb paratamatult koos mängida ja mänguasju jagada. „Minul endal toimus ühel hetkel ka see muutus, et ma ei võtnud enam napsi. Kindlasti olin pärast seda kõvasti talutavam inimene. Eks ma ise näen kõrvalt ka bände, kus mõni liige on suur alkohoolik ja kuidas see bändivärki murendab. Kasvõi mõnda teise linna sõites oled ju inimestega peadpidi koos. Ja kui keegi hakkab egotsema või kellelgi on väga juua vaja, siis võib keeruliseks minna. Nii et põhiasi on ikkagi see, et pole vaja munni mängida.”

Kui asi laivini jõudis, hakkas mingi jõhker undamine ja feedback pihta. Asi oli selles, et helimees magas. Tal oli mingi vastik pohmell ja siis ta magas seal puldi taga.

Nüüd natuke sisuturunduslikku suunda ka: küsin Valterilt, kus on kõige parem laive teha. Otse loomulikult täismajale, kuna mida rohkem publikut on saalis, seda parem on sound. „Siis ei kumise ruumis, publik summutab ära.” No täpselt! Publik, minge kontserdile! Kui sound on sitt, siis järelikult ei ole te piisavalt palju sõpru kaasa võtnud. „Aga kohtade seast on mul kustumatu side vana Von Krahliga.” Lisaks publikule ja venue’le endale ilmneb jutu käigus ka helimehe kandev roll – võiks isegi öelda, et ta on nagu Atlas, kes hoiab head laivi enda kukil. „Meil oli Lätis kontsert, seletasin tükk aega sealsele helimehele, millist kõla me tahame. Ja siis kui asi laivini jõudis, hakkas mingi jõhker undamine ja feedback pihta. Asi oli selles, et helimees magas. Tal oli mingi vastik pohmell ja siis ta magas seal puldi taga.” Kamoon, Valter, kas see polegi noise-rock-raw-as-fuck-laiv, kui helimees magab ja feedback blast’ib? „See ei ole päris see, jah. Võib-olla annab mingit rokilikku essentsi juurde, aga kui mingi vile käib kogu aeg, siis ega see mõnus ei ole. Eks sellist päriselt head helindust on muidugi vähe. Heliliselt parim laiv, mis meil kunagi olnud on, oli äkki aastal 2007 Volksbühne teatris. Seal oli meil kaks sõpra kaasas, kes ütlesid, et nii hea sound’iga ei mängi me tõenäoliselt enam kunagi. Võib-olla see oligi Sheltoni kõrgpunkt, eks see reis Berliini oli muidugi ka tore. Palju plaate sai ostetud, või no mis palju, nii palju, kui raha oli.”

Kommunikatsioon on ka oluline, kindlates kohtades tuleb teisele liikmele noogutada, et mingile muule käigule üle minna. Meil on tegelt pooled lood niimoodi sisse mängitud, et me ei tea, mis juhtuma hakkab.

Valter töötas kunagi ka ise plaadipoes ja räägib mulle, kuidas nad Rein Fuksiga inimestele igasuguseid plaate pähe määrisid. Praegu keskendub Valter aga mussitegemisele, bändidega teevad nad proove kord nädalas. Kuna mõned bändiliikmed käivad koolis ja teised tööl, on ühise aja leidmine keeruline, mistõttu tehakse proove graafiku järgi ja nädalavahetuseti. „Tegelikult meil ongi praegu paus enne albumi esikat, paarinädalane auk. Meil tuleb üks peaproov veel, ma praegu muretsen pisut üle selle proovi pärast, aga küll saab hakkama.” Vastates küsimusele, kelle või mille pärast ta muretseb, ütleb Valter, et ikka enda. Olgugi et mees on juba 24 aastat bändi teinud, pabistavad enne esinemist ka vilunud virtuoosid. Valter räägib pisut, kuidas ta uued partiid on parajad katsumused ja nende väljamängimine võib keeruliseks kujuneda. Enda kirjutatud partiid muidugi. Erinevalt tavalisest mida-külvad-seda-lõikad-type-beat-olukorrast tuleb anda mehele au, et ta iseenda latti aina kõrgemale ja kõrgemale tõstab. „Kommunikatsioon on ka oluline, kindlates kohtades tuleb teisele liikmele noogutada, et mingile muule käigule üle minna. Meil on tegelt pooled lood niimoodi sisse mängitud, et me ei tea, mis juhtuma hakkab.” 

Ilu peab peitma, ilu peab lõhkuma, sest siis on ilus 

Valteri loomingu puhul on müra ja tehniline täpsus tegelikult ilusti tasakaalus. Eks see kipu math-roki ja muu noise’i ja industrial’i puhul nii olema, et tehnilised virtuoosid hakkavad rabedusega eksperimenteerima. Valter mängib mulle pisut kitarri ka, jälgin ta sõrmi, mis liiguvad välgukiirusel. Ilus. Aga kuna Valter ei ühendanud kitarri efektiplokki, ei kõla asi sugugi karmilt. „Tavaliselt ma harjutangi kodus akustilisega. Siis saab tegelikult aru ka, et kas asi töötab. Kui akustilise peal kannab ära, siis on järelikult okei. Ja siis tulevad mängu igasugused plokid ja asjad, need annavad mustmiljon võimalust kõige tegemiseks. Akustilise peal võib mõni lugu kõlada lihtsalt nagu, noh, ilus lugu või nii, aga mulle meeldibki nüansse peita. Mõni kuuleb kindlasti välja kõik need akordid ja meloodiad, mis muu varjus on.”

Haaran kohe sõnasabast kinni, minust tuleb välja Nardwuari, Katrin Lusti ja Mihkel Kärmase nägu kolmepealine uuriva ajakirjaniku hüdra. „Valter, mida sa selle müra taha peidad? Miks sa seda teed?” Ja vot see paneb mehe mõtlema. Jess, lõpuks ometi hea küsimus. „Mulle meeldib krutskiga värk. Nagu ma enne ütlesin, siis noise’i puhul kuuleb iga kord eri kihte, meloodiaid ja muud seesugust, mida esimesel kuulamisel tähele ei pannud. Puhas ilu ja müra ei välista teineteist. Aga miskipärast meeldib mulle seda ilu varjata, mingeid meloodiaid ja käike mürasemaks teha. Teen igasuguseid raginaid seal.” Valter võtab kitarri kätte ja näitab mulle raginat, teeb „VZHJUUUU!” ja jätkab: „Ma ei teagi, kas ma otseselt varjan sellega midagi. Teatud kohtades ma tegelt ei teagi päris täpselt, mida ma teen, džässi või midagi seesugust. Eks ma luban seda endale ainult teatud lugude puhul ja teatud kohtades, vastavalt tunnetusele mängimist. Ma mängin need meloodiad ja ilusad osad küll ära, aga aastatega olen tahtnud tekitada aina rohkem müra ja skisofreenilist möllu, sest heli pole ju kunagi tegelikult puhas. Olen hakanud viimasel ajal näiteks teadlikult vasturütmi mängima ja täielikult kogu asja lagundama, samal ajal käib all jumala konkreetne trumm. Teen oma krutskeid, see koht möödub ja tulen tagasi korraliku meloodia või eelmise käigu peale. Kui enne ütlesin, et tahan seda ilu peita, siis vahepeal ma tahan seda lõhkuda ka.”

Ma mängin need meloodiad ja ilusad osad küll ära, aga aastatega olen tahtnud tekitada aina rohkem müra ja skisofreenilist möllu, sest heli pole ju kunagi tegelikult puhas.

Seesugune lähenemine nõuab julgust. Üks asi on teha mürarokki plaadi peale, kõike kontrollitud keskkonnas salvestada. Kitarrideemon on taltsalt keti otsas ja miski ei lenda feedback’i, aga laivis noise-roki tegemine on keerulisem, kui pealtnäha paistab. „Laivis ma ju tegelikult ise ei kuule neid kontserte, mida anname. Olen viimasel ajal palunud inimestelt, et nad meie esinemisi salvestaksid, et saaksin ka ise kuulata, õppida, vaadata, kus ei peaks üle piiri minema ja kus on krutskid vajalikud. Eks vokaaliga on sama lugu, olen hakanud laividel mingeid black metal’i kriiskeid tegema. Mu sisse tekib viha ja tahan selle ära lõhkuda, terve selle kuradi vokaali, mis seal peaks meloodiliselt kõlama või midagi. Kriiskan siis, vaatan publikusse, mõned inimesed naeravad. Nojah, vist läks õigesse kohta. Sheltoniga loeti mulle sõnad peale, et ma BBC eetris esinedes neid kriiskeid tegema ei hakkaks.” 

Saan Valterilt kõige lõpus T-särgi ka. Shelton Sani oma, sinine. „Näe, vaata, sellel tuvil seal särgi peal on pepuauk ka,” ütleb Valter. Mis sellel muusikaajakirjaniku elul viga, kassett ja bändisärk, normaalne noos. Arvestades tõsiasja, et töötan transparentselt avalikus sektoris, tuleks ka seesuguste pististe hinnakiri avalikult lehte üles panna. Vaatame, äkki jõuame kunagi selleni.